Toitumisnõustaja Ingrid Tsirel: "Ameerikas ei tohi isegi koduaias õunu kasvatada, rääkimata metsas millegi korjamisest."
Foto: erakogu

Toitumisnõustaja Ingrid Tsirel: eestlase toidulaud on nagu ühepajatoit!

Seekordses Ehemaitse.ee lugude sarjas “Mis on ehe Eesti maitse?” vastab toimetuse küsimustele Ingrid Tsirel, kes on toitumisalane nõustaja ja lisaks kogemusnõustaja eritoitumise alal.

Kui suuremal osal rahvastest on olemas n-ö rahvustoit ning n-ö teada-tuntud seda maad iseloomustavad road, siis mis Sinule esmalt meenub, või mida Sina Eesti toiduna ennekõike tajud/teadvustad?

Ma olen sellele erineval ajal oma elus palju mõelnud, et mis asi see päris Eesti toit on. Ja olen selleks pidanud erinevaid asju. Praegu sellele mõeldes pean tunnistama, et ma ei oska vist seda päris ühte ja õiget Eesti toitu või toiduainet nimetada.

Minu jaoks on Eesti toit eelkõige toit, mida tehes on kasutatud kohalikke toiduvalmistamise viise, maitseaineid, metsa- või aiasaadusi või muud sellist.

Meie toidulaud on ise nagu ühepajatoit, kus kokku saavad mitmete eri rahvuste maitsed ja tavad. Mida sellest segust siis päris omaks tunnistada, on maitse asi.

Kas selleks on mulgipuder, verivorst või vürtsikilud, ma ei tea. 200 aastat tagasi olid meil hoopis teised eelistused. Minu jaoks on ehe ja eestimaine toit see, mida tehes ma kasutan võimalikult palju värsket kohalikku toorainet – köögivilju, toortatart, kiviveskis jahvatatud jahusid, kevadel karulauku, sügisel kõrvitsat ja metsaseeni, lisaks veel kõikvõimalikud söödavad umbrohud ja lilled.

See on ehe Eesti maitse. Kui paljudes riikides on võimalik ise korjata metsaande ja neid toiduks kasutada? Ilmselt mitte liiga paljudes. See ongi minu jaoks eriline aare, väärtus ja võimalus.

Olen lastega nokkinud männipuudelt vaiku ja seda nätsuna närinud, metsa alt korjanud värskeid jänesekapsaid, salatisse lisanud võilille õisi, nurmenuku lehti, kibuvitsa erkroosasid kroonlehti ja mida kõike ägedat veel.

Eestimaine maitse ongi vist minu jaoks kokkuvõttes oskus teha eestimaal mistahes maailma otsast pärit rooga nii, et see maitseks ja näeks välja tsipakenegi kodumaine, kasvõi naabertaluniku porgandite mahlase maitse või aknalaual kasvanud tilli päris tilli maitse näol.

Kui mõtled oma välismaalastest sõprade või tuttavate peale – mis neile on Eestis olles enim meeldinud, mida oled neile pakkunud?

Ilmselt on selleks ikkagi eestimaine tooraine. Kohalikud metsaannid tulevad esimesena meelde – metsaseened, karulauk, marjad, metslooma liha jms.

Käies näiteks ameerikas oma eestlastest sõpradel külas, viin külakostiks ikka võimalusel värskeid metsaseeni või midagi taolist. Seal ei tohi isegi koduaias õunu kasvatada, rääkimata metsas millegi korjamisest.

Veel tulevad mõttesse kodumaised pagaritooted: kohalikust rukkijahust valmistatud must leib, karask, kakud ja muu sarnane. Ja muidugi isetehtud hoidised – purk kodumaist õunamoosi või sügisesalatit on alati muu kandi rahva seas tunnustust leidnud.

No ja muidugi kodumaine kitse- ning lambajuust. Neid naudin ma tihtilugu ja pole vahet kas jagan maitseelamusi teise eestlase või kellelegi kaugemaga, meeldivalt üllatunud on tavaliselt kõik.

Kuidas on lood Sinu kodus – kas eelistad koduseid roogi, mida enim valmistad, mis neist enim seondub Eesti toidu, Eesti köögiga?

Ma teen väga palju ise süüa, kuid ma ei ole kindel, et need on just need kodused road, mida me viimased kaks põlve oleme taluköökides ja kortermaja pliitidel teinud.

Ma kasutan suhteliselt vähe kartulit näiteks. Sest kartul ja liha koos on minu jaoks liiga rasked. Kui vanarahvas tavatses peale sellist söömaaega leiba luusse lasta, siis tänapäeval ju selline võimalus puudub.

Ma kasutan toidutegemisel palju köögivilju, juurvilju, läätsesid, toortatart ja eesti järvede kalasid. Need on minu esimesed eelistused. Lisaks proovin alati lauale tuua ka hooajalisi saadusi, millest alati midagi uut ja huvitavat proovin teha.

Olen tekitanud ka mõned traditsioonilised road, mida mingil hooajal teen. Kevadel näiteks tärkavate nõgestega, köögiviljade, kruubi ja keedumunaga nõiasupp, siis tuleb karulaugupesto aeg, suvel marjad, sügisel kõrvits ja õunad, hooajalised kalad ja nii lisanduvad igal aastaajal uue ringiga uued kodumaised avastused, väetotidud ja lood nende juurde.

Kui külastad toidukaupluseid, kas Sinu pilk peatub esmalt kodumaistel toodetel või ei ole sellel Sinu jaoks suurt kaalu?

Ma tahaksin eelistada eestimaist. Aga see on vahest keerulisem kui arvata võiks. Eesti lipu või pääsukese pilt pakendil ei tähenda teps mitte alati, et see on otsast lõpuni siit pärit.

Lihtsalt pakendatud, arendatud, nutikalt turundatud. Ma tunnen, et ei jõuaks eluilmas kõikidest nendest tähistest aru saada ja iga reklaamitriki taha vaadata.

Lisaks tundub kahjuks mulle, et eestimaine maasikas või muu sarnane saadus, võib olla kohalikku päritolu hoopis rohkem pritsitud kui kasvõi mõne naaberriigi oma.

Seega proovin ma poes ja turul käies kasutada kainet mõistust ja oma sisetunnet, sest päris hulluks minna ma toidu puhtuse ja päritolu osas minna ei tahaks.

Lisaks meeldib mulle väga ka võõrapäraste maitsetega katsetada, uusi tooraineid toidulauale juurde tuua ja üleüldse toiduga mängida, olla loov, kuid jääda lihtsaks.

Kuidas Sulle tundub, kas Eestis on piisavalt Eesti toitu pakkuvaid toidukohti, nii restorane kui kohvikuid kui ka catering-ettevõtteid? Kas neid peaks enam olema?

Eestis, ilmselt eelkõige Tallinnas, on tõeliselt palju erinevaid söögikohti ja võimalusi igale maitsele. Leiab nii kohalikku kraami austavat kui ka huvitavaid kaugemaid maitseid tutvustavaid kohtasid.

Minule meeldib käia siin ja seal, proovida seda ja teist ning huvitavaid maitsekombinatsioone ka oma köögis läbi katsetada. Väljas söömine on siin küll suhteliselt kallis, kuid see eest on valik lai ja hea.

Minule see võimaluste rohkus väga meeldib, kuna nauding heast toidust on minu jaoks väga kõrges hinnas.

Kui vaatad neid kodumaist toitu pakkuvaid toidukohti, siis millised neist on pakkunud Sulle ehedaimat Eesti toidu elamust?

Kõige eredamaid elamusi tekitavad minus pisikesed kohalikud söögikohad, kes puhtaid ja ehedaid maitseid pakuvad. Näiteks lihtne ja armas kalarestoran Saaremaal, kodune minikohvik kuskil Peipsi ääres, värske suitsulest Vilsandi saarelt või eriline maitseelamus mõnest kodurestoranist.

Lisaks on ka kohalikke tipprestorane, kelle juures paekiviplaadist taldrikult udupeent samblakrõbedikku mekkides võib lausa lendu minna.

Kas arvad, et meil räägitakse piisavalt Eesti toidust, on see piisaval määral au sees?

Mulle tundub, et räägitakse küll. Aga vahest ehk liiga palju selles võtmes, mida eelmised paar põlvkonda Eesti toiduna nägi ja eelistas. Võiks ehk natuke mängulisemalt ja loovamalt läheneda meie aedades, põldudel ja metsades leiduvale.

Tuua tagasi päris vanad kohalikud toorained nagu näiteks oad jms ja lisada neile uudset nüanssi. Kõik kogu aeg muutub meie ümber – keel, kultuur ja maitsed samamoodi. See, mida ma just siin ja praegu söögiks valmistan, kasutades kasvõi osaliselt kohalikku toorainet, ongi Eesti toit.

Ning lõpetuseks palun lõpeta järgmine lause: “Eesti toit on…”

Eesti toit on puhtad maitsed, lihtne, värske ja väekas!

Ingrid Tsirel annab nõu gluteenivaba, kaseiinivaba, suhkruvaba ja ketogeense dieedi vallas, samuti nõustab üldisemas plaanis tervisliku toitumise, toidulaua mitmekesisemaks muutmise ja kaaluteemade teemadel. Kel teema vastu lähem huvi, saab tema tegemiste kohta enam lugeda siit.

One Comment

  1. MarcoBurns Reply

    No Ma ei kujuta ette kus osas Ameerikas need sobrad elavad aga siin elades yle 20 aasta, ei ole keegi keelanud ounapuud aijas istutada, louna pool on apelsinid ja muud viljad, minus ja vaga paljudel teistel on kodu aed kus kes mida soovib ja kasvatab, rahvus parkides ei ole lubatud seeni korjata kuna koik on kaitse all ja tahetakse hoida loodust naturaalses formis, era metsades tee mis soovid. See on vaga rumal ilma factidest teadmat vale jutu levitamine, Enne uuri pohjalikult ja siis raagi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga