Foto: Sven Arbet

Ajakirjanik Ain Alvela: vahel vinnan oma tiigist mõned paarikilosed kogred ja panen lepa- ja kadakasuitsu

Ehemaitse.ee jätkab lugude sarjaga “Mis on ehe Eesti maitse?”. Seekord vastab Ehemaitse.ee küsimustele ajakirjanik Ain Alvela.

Kui suuremal osal rahvastest on olemas n-ö rahvustoit ning teada-tuntud, nimelt seda maad iseloomustavad road, siis mis Sinule Eesti toidule mõeldes esmalt meenub?

Mereäärse rahva esindajana peaksin selleks ennekõike kala – kilu, räime ja ahvenat, aga ka lesta ja siseveekogude kalu. Ennekõike suitsutatud peast, praetuna ja marineerituna. Saan aru, et populaarne vastus oleks siinkohal mainida mulgiputru, verivorsti, kaerakilet ja kama.

Aga olgem ausad – vähemalt kama ja kaerakile, tegelikult ka verivorst laias maailmas või ka kohapeal Eestis välismaalastele n-ö suuremat peale ei lähe. Vähemalt mulle tundub nii.

Kala aga on nõutud kraam nii meie endi poelettidel, aga seda populaarsust näitab ka see, et näiteks Eesti ahven ja koha rändab fileerituna ja jahutatuna Šveitsi, Saksamaale, Itaaliasse ja nüüd juba kuuldavasti ka araabiamaadesse.

Kui mõtled oma välismaalastest sõprade või tuttavate peale – mis neile on Eestis olles enim meeldinud, mida oled neile pakkunud?

Ikka seesama kala. Lähed oma kodujärve kaldale, haugi või kaks sealt õhtuga ikka välja püüad ja ongi n-ö põhitooraine valmis. Võib teha kalakotlette, praadida või uhhaad vaaritada.

Või vinnad oma tiigist mõned paarikilosed kogred ja paned lepa- ja kadakasuitsu. Pole mingi jutt, et mudamaitse jne. Tuleb nendega lihtsalt õigesti ümber käia ja iga viimane kui külaline lakub pärast näppe.

Kuidas on lood Sinu kodus – kas eelistad koduseid roogi, mida enim valmistad, mis neist enim seondub Eesti toidu, Eesti köögiga?

No eks see ole ikka hapukapsas ja sealiha ja kartul. Kui rääkida, mis konkreetselt kuidagi Eesti köögiga seondub. Aga üldiselt vaaritame kodus kõik algusest lõpuni valmis ikka vähemalt paar korda nädalas.

Ja eneselegi märkamatult on toidusedelisse tihti siginenud kana. Erineval moel – kanafilee hautisena koos aedviljadega, suitsukana makaronidega, ahjukana. Ülejäänud söögikorrad saab tehtud nn pooltoodetest.

Viimaseid on poodides järjest enam ja ma julgustaks neid mitte põlgama – pool tööd on tehases valmis tehtud, sinule jääb ainult ahju pistmise vaev. Tegelikult on ka need road väga maitsvad, pealegi – garneeringu saab ju ise meelepärastest asjadest juurde kombineerida.

Kui külastad toidukaupluseid, kas Sinu pilk peatub esmalt kodumaistel toodetel või ei ole sellel Sinu jaoks suurt kaalu?

Ma pean tunnistama, et ma ei osta eriti hinda, aga ma ei aja tingimata taga ka seda, et toidukraam oleks kindlasti Eestist pärit. Sellepärast ei lähe mulle eriti korda ka see furoor sini-must-valge märgi ümber – ma ei usu, et Leedus kasvatatud kana või muna oleks tingimata kehvem kui Tabasalust pärit broiler.

Või Poola sealiha halvem Eesti omast. Ja kindlasti ei ole ma öko-kraami kummardaja, nii et kui poeriiulil on kõrvuti Tartu Milli nisujahu ja mingi kolm korda kallim mahejahu, siis valin ma selle esimese.

Eesti toidutööstust pean ma maailmatasemel olevaks, mahekraami aga tugevasti ülehinnatuks, mistõttu ei oska selle ostmist endale kuidagi ära argumenteerida.

Kuidas Sulle tundub, kas Eestis on piisavalt Eesti toitu pakkuvaid toidukohti, nii restorane kui kohvikuid kui ka catering ettevõtteid? Kas neid peaks enam olema?

Ka siinkohal ei saa üle ega ümber sellest fluidumist, mis kohaliku toidu ümber on tekitatud. Ja veel enam, kui see juhtub mahekraam olema. Neid kohti on, aga taaskord – ma ei suuda põhjendada üsna tavalise kartuli ja kukeseenesousti eest 15–18 euro maksmist.

Turistile Hiinast võib see olla eksootika ja palju õnne talle, kui ta on nõus seda maksma. Mina ei ole – ootan seeneaja ära ja teen endale ise. Seega – kuni Eesti toidu serveerimises nähakse peaasjalikult mingit tohutut eksklusiivsust, ei oska ma nendest ka suuremat lugu pidada.

Jah, on üksikuid tõesti häid eestimaise toidu pakkujaid, kuid need jäävad Tallinnast, enamsti ka Harjumaalt kaugele väljapoole.

Kui vaatad kodumaist toitu pakkuvaid toidukohti, siis millised neist on pakkunud Sulle ehedaimat Eesti toidu elamust?

Minu parimad kogemused pärinevad mõnedest kohtadest, mis asuvad Peipsi järve ääres ja Setomaal.

Kas arvad, et meil räägitakse piisavalt Eesti toidust, on see piisaval määral au sees?

Räägitakse, aga nagu juba mainisin, teinekord keskendub see jutt eestimaise toidukraami põhjendamatule kiitmisele, millest kumab selgesti välja soov lihtsalt hinnalipikule võimalikult suur number kirjutada. Ehk siis – kiitmisel puudub sisu.

Peamine kiitjate argument on see, et vat need ja nood juurikad on ju kasvanud siinsamas Eestimaa mullas väetisi kasutamata jne, jne. Paraku pärast läinudsuvist maasikaskandaali või väljatulnud tegelikkust, kui kodumaise õuna pähe müüdi Poolast tooduid, siis ma enne mitu korda mõtlen enne, kui seda Eestimaise toidu kiitmist tõsiselt võtan. Mis teha – maine on löögi saanud.

Ning lõpetuseks palun lõpeta järgmine lause: “Eesti toit on…”

Eesti toit on soolasilk ja must leib.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga