Heiki Raudla: "Eestimaist päritolu võiks turunduses rohkem ära kasutada."
Foto: Sven Arbet

Ajakirjanik Heiki Raudla: mis on ehe Eesti maitse?

Ehemaitse.ee jätkab lugude sarjaga “Mis on ehe Eesti maitse?”. Oma arvamuse sel teemal ütlevad välja nii toiduvaldkonna eksperdid kui ka paljud teised, kellele Eesti toit korda läheb. Seekord vastab Ehemaitse.ee küsimustele ajakirjanik Heiki Raudla.

Kui suuremal osal rahvastest on olemas n-ö rahvustoit ning teada-tuntud, nimelt seda maad iseloomustavad road, siis mis Sinule Eesti toidule mõeldes esmalt meenub?

Eks me kõik tule oma kodust ja lapsepõlvest ja omaseks on saanud need
road/toidud, mida kodus pidulikumate sündmuste puhul pakuti, mille
valmistamisele aega ja vaeva kulus.

Igapäevane toitumine sõltub ennekõike kättesaadavusest, ajaressursist ja kohast, kus sa parasjagu oled. Aga ka kodust kaugel, näiteks Ameerikas ja Austraalias või siis Siberis ja Kaukaasias valmistasid eestlased pühade ajal ja pidulikumatel puhkudel teatud roogasid, mis olid n-ö emapiimaga kaasa saadud.

Rääkimata Eesti NSV-st, kus kodune tarbimine ja olukord kaubanduses olid väga suures vastuolus võrreldes näiteks praeguse ajaga. Palju toodeti taludes, suvilates, käidi metsas ja veekogudel kalal.

Sellega tahan öelda, et vaatamata ajale ja kohale on säilinud teatud roogade tuumik, mis mulle Eesti toiduga seostub. Mõtlen veel ka seda, et Eesti toit on minu jaoks see, mida tahan tarbida hea tujuga – pidudel, pühadel, vaba aega nautides või kui lihtsalt meeleolu on hea.

Mis mulle siis kangastub? Paljuski on see ka sesoonne: suvel kääritatud juuretisega valmistatud vormileib, suitsusilk ja -sink, piim ja keefir, taluvõi, sõstrad ja muud marjad, õunad … Talvel sealiha ja kartul, hapukapsas, verikäkk pohlamoosiga.

Üldse erinevad moosid, mis on tehtud kohalikust toorainest. Kissellid ka – rabarberi-, tikri-, mustika … oh, sülg valgub suhu nendele mõeldes. Mesi muidugi ka – see on minu magasaine.

Mis puutub värskesse kraami, siis seostuvad mulle herned, marjad, õunad ja muud viljad, mida saab Eesti aedadest, mitte see maitsetu aseaine, mis laiutab suurte kaupluste üüratutel lettidel. Et pigem konserveeritud, kuivatatud või muul moel säilitatud kohalik kraam kui mingi talvine tomat või Argentiina õun.

Kui mõtled oma välismaalastest sõprade või tuttavate peale – mis neile on Eestis olles enim meeldinud, mida oled neile pakkunud?

Olen kuulnud häid sõnu Eesti juustude ja lihatoodangu kohta, ennekõike siis soomlastelt ja põhjamaalastelt. Mitmed, kellega koos Tartus õppisin, käivad ikka Eestis siinseid suitsuvorste ja juustusid ostmas, ka leiba.

See, mis meil on seni olnud masside toit, on põhjamaades enamasti eliidi privileeg. Ehe tooraine. Annaks jumal, et see nii ka jääks, kuigi raske uskuda. Kahjuks.

Kuidas on lood Sinu kodus – kas eelistad koduseid roogi, mida enim valmistad, mis neist enim seondub Eesti toidu, Eesti köögiga?

Kodus söön üldiselt harva, kuna olen suurema osa ööpäevast tööl või väljas
matkamas. Naine ei ole Eestist pärit, tema eelistab teha ennekõike
aasiapäraseid roogasid.

Nii et nendel vähestel kordadel, kui ise kodus toitu valmistan, tekib tahtmine ikka eestipäraste asjade järele – hakklihakaste, verikäkk, kartulid, porgandid, kaalikas, või veelgi parem, naeris.

Muna maitseb väga, igat moodi tehtuna. Kui naine tahab mulle meele
järele olla, teeb piima-köögiviljasuppi. See maitseb mulle nii kõvasti, et
söön üle – pärast on pikalt raske olla. Kõrvale söön kilu või heeringat
musta leivaga.

Kui külastad toidukaupluseid, kas Sinu pilk peatub esmalt kodumaistel toodetel või ei ole sellel Sinu jaoks suurt kaalu?

Pilk peatub ennekõike koidumaisel toodangul, sest asjad, mida otsin ja
ostan, on valdavalt kodumaised. Teatud kõrvalekalded siiski on – banaanid
maitsevad (ka lapsepõlvenostalgia vili vist) ja apelsinimoos, kus on
kooretükid sees – see on valdavalt kas Soome või Rootsi päritolu.

Kuidas Sulle tundub, kas Eestis on piisavalt Eesti toitu pakkuvaid toidukohti, nii restorane kui kohvikuid kui ka catering ettevõtteid? Kas neid peaks enam olema?

Üldiselt pakutakse head toitu, eestlane on olnud söömisel suhteliselt
konservatiivne. Väärtustatakse kohalikku toitu ja naturaalsust. Mõnes kohas on siiski tekkinud ebameeldivusi – Tallinna kesklinnale lähemale jäävates keskustes kipuvad traditsioonilised söögikohad asenduma globaalsete ketiresoranidega, mis pakuvad mingeid rahvusköökide-laadseid asju … ja sändvitše.

Kiirtoidukohad, nagu saaks Eesti tänavatel toiduga ringi jalutada. Ju nad ei viitsi nõusid pesta … ja maitsva Eesti toidu valmistamine eeldab teatud kokanduslike oskuste olemasolu.

Kui vaatad kodumaist toitu pakkuvaid toidukohti, siis millised neist on pakkunud Sulle ehedaimat Eesti toidu elamust?

Lihtsamatest kohtadest on meeldinud Viimsis Jussi Õlletuba, kus saab/sai ka
head kohafileed ja fantastilisi pannkooke – kahjuks pannakse see koht nüüd
kinni ja selle asemele tehakse mingu moodne värk.

Neeme külas on Wana Kala Kõrts, kus on ka õdus olemine ja kodused toidud. Mõni aasta tagasi sain hea elamuse ka Alatskivilt (Kivi kõrts vist oli see – maalähedane talupubi, reheahi sees): samuti fantastiline koha kartuliga. Peipsiääre värk, eesti köök Vene köögi mõjutustega. Hea hind!

Ma ei ole Viimsi elanik, aga mainin seda kohta siin korduvalt: hiljuti
sattusin seal ühte lihapoodi, kust ostsin fantastilist sinki, mis nägi hea
välja ja maitses ka hõrgult. Ostsin seda, kuna eeldasin, et Viimsi rahvale
juba kehva kraami ei müü! Ma ei eksinud.

Kas arvad, et meil räägitakse piisavalt Eesti toidust, on see piisaval määral au sees?

Mitme otsaga asi … Eesti toidust on räägitud palju juba vähemalt 15 aastat.
Samas tundub, et paljuski rapsitakse tühja, kuna ei teata täpselt, millest
räägitakse – valmistoodangust, toorainest, tervislikkusest, mõttelaadist …

Ajad muutuvad. Kui kümme aastat tagasi peaaegu et sunniti lapsi koolides
piima jooma, siis nüüd puhuvad toitumises uued tuuled – propageeritakse
taimset toitu, noorte seas kogub populaarsust veganlus.

Kui aga vaadata, millest neid vegan- ja muid moetooteid tehakse, siis Eesti päritolu tooraine kasuks see küll ei räägi. Samuti on ju ka puu- ja köögivili valdavalt importkaup. Mis sellest, et järelküpsemise teel ja ahjudes küpseks muudetud puuviljad jm eksoodid, aga nende tarbimist propageeritakse.

Aga üldiselt, Eesti päritolu võiks turunduses rohkem ära kasutada. Kas või selles võtmes, et me veel mäletame ja oskame, kuidas toitu kasvatatakse, toodetakse, tehakse …

Lõpetuseks palun lõpeta järgmine lause:”Eesti toit on………….

… kõik see, mida saab Eesti looduses, looduslikes tingimustes, kasvatada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga