Merrit Kiho sõnul on äärmiselt tervitatav, kui toidukohad eelistavad väiketootjate toorainet.
Foto: Jaan Kiho

Kodurestoran MerMer perenaine Merrit Kiho: Mis on ehe Eesti maitse?

Ehemaitse.ee alustab lugude sarjaga “Mis on ehe Eesti maitse?”. Oma arvamuse sel teemal ütlevad välja nii toiduvaldkonna eksperdid kui ka paljud teised, kellele Eesti toit korda läheb. Esimesena jagame lugejaga paljude kokaraamatute autori ning kodurestoran MerMer perenaise Merrit Kiho mõtteid.

Kui suuremal osal rahvastest on olemas n-ö rahvustoit ning teada-tuntud, nimelt seda maad iseloomustavad road, siis mis Sinule Eesti toidule mõeldes esmalt meenub?

Eks esimese asjana tuleb pähe ikka klassikaline sült. Eelkõige seetõttu, et pakume enda tehtud minisülte tihtilugu jõululaual ja on üsna raske väliskülalistele selgeks teha, et see pisut värisev ollus on täiesti söödav.

Praktika näitab, et kui esimesest hirmust üle saadakse, siis süüakse ja kiidetakse. Kaladest kindlasti räim ja kilu, kuigi esimene on hinnatud tooraine nii Soomes kui Rootsis.

Kama, mulgipuder- ja kapsas, suitsusaunasink, sõir. Minu jaoks on eriline ka mahelambatalle ühepajaroog.

Kui mõtled oma välismaalastest sõprade või tuttavate peale – mis neile on Eestis olles enim meeldinud, mida oled neile pakkunud?


Eks ikka seesama sült, millest juba juttu oli. Ja samuti tekitab elevust kamavaht, milles meil on kama küll näpuotsaga, aga see-eest ei koonerda me Vana Tallinna likööriga.

Samuti üllatutakse tihti, et MerMeris pakutav kala tuleb otse merest, mitte kasvandustest. Teiselt poolt vaimustutakse meie loodusest – just sellest, et Eestis nii palju avarust ja nii vähe inimesi on.

Meie koduterrassil istunud välismaalastest on nii hollandlased kui näiteks jaapanlased ohates lausunud, et kui õnnelikud te olete omades nii palju puhast loodust.

Kuidas on lood Sinu kodus – kas eelistad koduseid roogi, mida enim valmistad, mis neist enim seondub Eesti toidu, Eesti köögiga?

Tegelikult ei mõtle ma mingit uut retsepti välja mõeldes või oma perele süüa tehes kunagi kramplikult, et tuleb teha eestipärast.

Muidugi eelistan võimalusel kohalikku toorainet, aga sellest võib tulla nii skandinaaviapärane, vahemereline, idamaine või hoopiski minupärane roog.
Ja mis seal salata, korra nädalas tuleb meil himu eksootilisemate mereandide järele, nii et söögilaual leidub sinimerekarpe, tšillikrevette ja väga pidulikul puhul ka homaar.

Kui külastad toidukaupluseid, kas Sinu pilk peatub esmalt kodumaistel toodetel või ei ole sellel Sinu jaoks suurt kaalu?

Muidugi uurin ma kauplustest päritolumaa silte ja kui võimalik valida, eelistan omamaist. Aga siin on kauplustel veel palju teha, eriti köögivilja osas, et väärt kohalik kraam letil oleks.

Septembris Soomes Nauvo saarel õde külastades olin vaimustuses, kuidas tavalises ketipoes seisid ridamisi köögiviljaletis kohalikud (sama saare väiketalunike) tomatid, oad, salatid, õunad, ploomid ja muu – umbes nii nagu meil turul näha võib.

Viimaste aastate tulijatest hindan väga eestimaiseid (lehma)piimajuuste. Üks lemmikuid on Andre Farmi juustud, aga kitsejuustudest eelistan lähedalt pärinevaid Hõbeda kitsefarmi omi.

Kuidas Sulle tundub, kas Eestis on piisavalt Eesti toitu pakkuvaid toidukohti, nii restorane kui kohvikuid kui ka catering ettevõtteid? Kas neid peaks enam olema?

Ma ei ole väga tähelepanelik jälgija selles suhtes. Ja tegelikult on puhast Eesti kööki pakkuda üsnagi keeruline, sest kuidas näiteks tõmbame piiri eestimaiselt marineeritud või soomemaiselt marineeritud räime vahele.

Meie toidukultuur on niivõrd läbi põimitud saksa, vene, prantsuse, skandinaavia omaga, et väga raske on mingi retsepti puhul väita, et see on algupäraselt eestimaine.

Hindan pigem seda, kui toidukohad otsivad väiksete tootjate toorainet ja läbi oma toitude promovad neid. Aga kui restoranist leian ulukiroa, siis seda tellin kindlasti.

Kui vaatad kodumaist toitu pakkuvaid toidukohti, siis millised neist on pakkunud Sulle ehedaimat Eesti toidu elamust?

Väga agar restoranide külastaja ma ka ei ole, kuid kui, siis pigem reisidel. Ja Eestis otsin elamust pigem suurest linnast väljaspool olevatest kohtadest. Lähedal olevatest meeldib tänu oma ulukimenüüle Sagadi mõisa restoran.
 
Ja armas koht on Anija mõisa kohvik, kus osavalt miksitakse kohalikku toorainet vahemere köögiga.

Kas arvad, et meil räägitakse piisavalt Eesti toidust, on see piisaval määral au sees?

Ma arvan, et me peaksime rääkides rõhutama eelkõige eestimaise tooraine tähtsust ja hindama oma (väike)tootjaid, aga nende saadustest võiksime fantaasiat kasutades leiutada omanäolise roa.

Pigem peaksime enam seisma selle eest, et ehe suitsusauna sink alles jääks, et oma jõgedest ja järvedest vähki püüda jaguks, et kalamees otse paadist oma püütut ausalt müüa võiks, et mõistlik ulukiküttimine edasi kestaks.

Aga tegelikult tunnen ma puudust (koka)raamatust, mis käiks läbi Eesti erinevad toidupiirkonnad ja näitaks ka seda, mis mõjutused mujalt nende alade söögilauda rikastanud on. Ning kaasaegsuse mõttes võiks sinna ka retsepte lisada!

Lähim sarnane on Rootsi koka ja toidublogija Jens Linderi raamat “Made in Sweden”. Kui leiaksin kaasmõtlejaid, siis pühendaksin ennast selle kirjutamisele küll.

Lõpetuseks palun lõpeta järgmine lause:”Eesti toit on………….

“Eesti toit on kohalikust toorainest valmistatud maitseelamus.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga