Tarbijad on üha enam hakanud eelistama pakendada poest ostetud toitu oma pakendisse.
Foto: Pixabay

Kasvav trend: tarbijad soovivad poest toitu ostes pakendada seda oma pakendisse

Tarbijate kasvav teadlikkus keskkonnast ja jätkusuutlikkust tarbimisest on kaasa toonud nõudluse pakendada jaekaubanduses toitu ka tarbija pakendisse.

“Tarbijad on üha enam hakanud eelistama pakendada poest ostetud toitu oma pakendisse. Samuti kasutatakse kodus  erinevaid pakendeid toidu säilitamiseks ja hoiustamiseks,” kirjutab Maablogis Veterinaar- ja Toiduameti toiduosakonna peaspetsialist Katrin Jõgi.

Taolise trendiga kaasneb Jõgi sõnul vajadus teadvustada, et toiduga kokkupuutuvad materjalid peavad olema nõuetekohased ja ohutud.

Mida lugeda toiduga kokkupuutuvaks materjaliks?

Toiduga kokkupuutuvad materjalid ja esemed on Jõgi sõnul kõik materjalid ning esemed, mis on mõeldud toiduga kokkupuutumiseks.

Enamikus Eesti jaekauplustes lahtist toitu tarbija pakendisse ei müüda. “Otsustusõigus on toidu müüjal, kuna tarbija pakendi kasutamisega võivad kaasneda mõningad ohud. Toidu müüja vastutab toiduohutuse tagamise eest toidu üleandmiseni tarbijale ja seetõttu on mitmed toidumüüjad otsustanud tarbija pakendit mitte aktsepteerida,” räägib Jõgi.

Ohtude vähendamiseks on Jõgi sõnul oluline, et pakend on puhas, terve ja sobiv toiduga kokkupuuteks. “Vastasel juhul võib tarbija pakend saastada käitlemispindu (nt töölaud, kaal) ning ohustada seeläbi ka teisi tarbijaid ja töötajaid või mõjutada negatiivselt pakendatava toidu ohutust ning kvaliteeti.”

Ka tarbija peab täitma toiduohutuse ja hügieeni nõudeid

Jõgi toonitab, et seega peab ka tarbija täitma toiduohutuse ja hügieeni nõudeid, sest toidu müüjal on praktiliselt võimatu kontrollida tarbija pakendi sobivust toiduga kokkupuuteks.

“Tarbija peab teadvustama võimalikke ohte, mis võivad tekkida pakendi kasutamisel mittesobivatel tingimustel ja arvestama sellega, kui toidu müüja keeldub tema pakendisse toidu müümisest,” räägib Jõgi.

Suures piires võib tarbija pakendi kasutamisel kaasneda võivad ohud jagada füüsikalisteks, bioloogilisteks ja keemilisteks.

“Peamised füüsikalised ohud on võõrkehad (näiteks pakendi osad, tükid, killud, karvad vms). Sellest tingituna võib toidu müüja kehtestada nõude, et vastu võetakse vaid terveid, puhtaid ja kergesti mittepurunevatest materjalidest pakendeid,” põhjendab Jõgi.

Peamised bioloogilised ohud on mikroorganismid (nt bakterid, seened, parasiidid). “Kuna bioloogilisi ohte on silmaga tihti võimatu tuvastada, on nende kontrollimine ja ohjamine kõige keerulisem,” sõnab Jõgi.

Esmase abinõuna tuleb tagada pakendi puhtus. “Tarbija peab mõistma, et bioloogilised ohutegurid võivad kiirendada ka ostetud toidu riknemist. Toidu müüja saab omalt poolt kehtestada nõude, et vastu võetakse vaid silmaga nähtavaid puhtaid pakendeid,” lisab Jõgi. 

Kolmas ohutegur on Jõgi sõnul keemiline – näiteks pakendi materjali osakeste ülekandumine toitu (nn migratsioon). “Tegemist on silmaga mittenähtava protsessiga. Materjalist ülekanduvad osakesed võivad mõjutada ka toidu omadusi, näiteks lõhna ja maitset,” selgitab ta.

Nii on ohutuse tagamiseks  kehtestatud teatud ainetele nö migratsiooninormid, kuna pideva tarbimise tulemusena võivad ained hakata inimese organismis kogunema ning aja möödudes avaldada negatiivset mõju.

“See, kui palju osakesi kandub materjalist toitu, sõltub materjali koostisest ja kasutamise tingimustest, mistõttu on oluline jälgida tootja poolt väljastatud kasutusjuhiseid pakendile,” hoiatab Jõgi.