Apelsini toortort kohviku avamispäeval.
Foto: D. Kotjuh

Kirna mõisakohvik – ühe kirgliku toiduvalmistaja eluunistuse täitumine

Unistustega on juba kord nii, et neil on kombeks täide minna. Iseäranis siis, kui õigesti unistada. Sest just nõnda juhtus Kirna mõisakohviku perenaise Kadi Nurmiku unistusega.

Kirnas on mõis. Ja on mõisakohvik, mille lugu sai alguse ühe kirgliku toiduvalmistaja ammusest unistusest, kelle unistus omaenese kohvikust oli niivõrd selge ja konkreetne, et võis koguni tajuda selle lõhna.

“Olin oma fantaasiates sadu kordi oma kohvikut sadu kordi
sisustanud, planeerinud ja teadsin tõepoolest isegi seda, kuidas kohvik ust avades lõhnab – lihtsalt reaalne paik ei olnud veel minuni jõudnud,” alustab Kirna mõisakohviku perenaine Kadi Nurmik.

Kuniks ühel sügispäeval kohtus ta Kirna Mõisa perenaise Tuuliga. “Saime kiirelt aru, et meie nägemused õdusast kohvikust on väga sarnased – mina otsisin romantilisi ruume, kus oma unistust täide viia, tema aga
olemasolevatesse ruumidesse kohvikupidajat, kes armastaks oma tööd ning teeks asja hingega,” jätkab ta.

Leib & hummus & kala avamispäeval.

Esimesed sammud olid Kadi sõnul nagu ikka – ametiasutustega asjaajamine ja vastavate lubade saamine. “Kuid tegelikult tuli enne seda veel kaua külmalt seisnud kohvikuruumi ööd ja päevad kütta, et talvel kogunenud rõskus seintest välja saada,” meenutab ta.


Kui seni oli Kadi oma kohvikust suurelt unistanud, siis päev enne avamist tabas teda hoopiski omamoodi nõutus.”Noh, et nüüd siis ongi reaalsus, mitte enam fantaasia,” lausub Kadi muigamisi.

Kadi ütleb, et ega ta päris täpselt enam mäletagi, mida
esimestel päevadel kohvikus pakuti.

Punapeedi püreesupp kitsejuustuvahuga, rukkikõrsik.

“Magusast oli kindlasti apelsini toortort, küpsetasime ise leiba ja kõrvale tegime läätsehummust. lmselt oli Paide turult ostetud tuulehaug ja muidugi hakkasid siis
juba tulema ka rabarberid, sest oli kevad,” jätkab ta ajamatka.

Üks oli tema sõnul kindel – Kirna mõiskaohviku marjajäätis oli samuti laual. “See on midagi, mida valmistame tänaseni ja värskelt kogu aeg. Kindlasti oli menüüs ka
midagi sajaprotsendiliselt taimset,” lisab Kadi.

Tõtt-öelda olnuks kohtunine mõisa perenaise Tuuliga justkui eile – oli see ju alles 2017. a. oktoobris ühel kohalikul turismiüritusel.

Köögiviljakattega forellifilee, kinoa

“Juhtusime Tuuliga kõrvuti istuma. Olin just tol suvel teinud vabaõhukohvikuid A.H. Tammsaare
majamuuseumis Vargamäel teatrietenduste raames. Tundus, et Tuulile ilmselt meeldis minu lähenemine toiduvalmistamisele ja üleüldine käekiri
kohviku sisustamisel,” räägib Kadi.

Tänaseks on kohviku tiim perekeskne ja just see on midagi, mida naine enda sõnul enim naudib. “Kavatsen seda joont ka jätkata! Mulle tundub, et niiviisi on asjadel
ja tegemistel hing sees,” lausub ta.

Hooajati tuleb kasutada ka abitööjõudu. Enne kohvikuomaniku rolli astumist tegutses Kadi teavitatud koduköögis.

“Mõisarahvaga on meil väga head ja avatud suhted
ning võib öelda, et aastaga on neist saanud üks väga oluline osa meie perest,” jätkab ta.

Eelmise suve hitt! Pavlovad.

Kadi sõnul arvestatakse kõiges üksteise vajaduste, soovide ja mõisa üldise heaolu ja olemusega.

“Meie kõigi soov on, et külastaja tunneks ennast
mõisa saabudes ennekõike koduselt ning oodatuna,” ütleb ta.

“Eks tooraine hankimisega on aegajalt maal pisut keeruline, kuid õnneks leidub talupidajaid ja ümberkaudseid ettevõtjaid. Eestimaa on ju nii väike ja tegelikult ei olegi oluline, kas tooraine on Järva- Harju-või 
Läänemaa päritolu. Tähtis on kvaliteet ja värskus,” arutleb Kadi.

“Ürdid kasvavad mõisaaias ja idud köögikapil,” naerab ta.

Menüü koostamisel lähtutakse hooajast, hetkelisest emotsioonist ja kindlasti ka sellest, millised on klientide soovid antud ajahetkel. 
“Menüüd koostan mina ning lähtun peaasjalikult tervisliku toitumise olemusest. Kasutan toitudes palju juurvilju, köögivilju. Tahan edastada teadmist, et hea toidu valmistamiseks ei pea alati kõigele lisama liha,” kõneleb Kadi.

Suurem osa Kirna mõisaköögi suppidest valmivad lihata.
“Kuid see ei tähenda, et me liha ei paku! Puupliidil praetud pardi rinnafilee on hetkel klientide suur lemmik,” kinnitab ta.

Enamik toite valmivadki puupliidil, kuigi nurgas on uus professionaalseks kasutuseks mõeldud gaasipliit.
“Järgime reeglit, et kõik kohapeal valmistatud toidud saavad nii soolased kui ka magusad,” ütleb Kadi.

Mis puutub konkurentidesse, siis neisse ei suhtu Kadi tegelikult kunagi kui konkurentidesse, vähemalt selle sõna traditsioonilises, pisut vastanduvas mõistes.

“See võib tunduda veider, kuid nii on. Igal tegijal on
oma käekiri ja maitsemeel, niisamuti ka klientidel. See ju ainult rikastab turgu ja annab klientidele rohkem valikuid, pannes ka ennast rohkem pingutama,” räägib ta.

Kevadine hõbekandik hommikuks – rabarberikook ja kohv.

Kui Kadi peaks alustama kohviku rajamist uuesti, siis tõenäoliselt valiks ta ikka sama raja. “Võib-olla tegutseksin alguses lihtsalt veidi teadlikumalt. Samas need teadmised ja teadlikkus omandataksegi ju kogemuste põhjal,” arutleb ta.

Laienemisplaane Kirna mõisakohvik praegu ei pea. “Pigem kasvame ja areneme lähitulevikus pigem kvaliteedi osas, sest alati saab ju veel paremini!” on Kadi veendunud.

Mingeid suuri muresid Kadil praeguses kohviku perenaise rollis olevat ei näi. “Vahel oleks lihtsalt vaja rohkem ruumi nii kööki, kui ka saali,” õhkab ta.

Enim energiat annab talle rahulolev klient, kes tuleb ikka ja jälle tagasi ning soovitab ka sõpradele just Kirna mõisakohvikusse einestama minna.

“Kui aus olla, siis me ei ole isegi veel ühtegi viita ega reklaami teeäärde paigaldanud, kogu reklaam 
liigub suust-suhu ja sotsiaalmeedia kaudu,” tunnistab Kadi lootes, et külalised ikka leiavad selle õige teeotsa. Teeotsa Kirna mõisakohvikuni.