Hetk Hiina uue aasta vastuvõtmiselt. Krister Kivi koos veinispets Anne-Mari Pikandiga.
Foto: erakogu

Kohvri toimetaja ja raamatu “Õhus” autor Krister Kivi: kodumaine aiakraam on ikka rikastele!

Ehemaitse.ee jätkab lugude sarjaga “Mis on ehe Eesti maitse?”. Seekord vastab Ehemaitse.ee küsimustele Kohvri toimetaja ja raamatu “Õhus” autor Krister Kivi.

Kui suuremal osal rahvastest on olemas n-ö rahvustoit ning teada-tuntud, nimelt seda maad iseloomustavad road, siis mis Sinule Eesti toidule mõeldes esmalt meenub?

Esimesena tuleb silme ette säriseva verivorsti ja marineeritud kollase kõrvitsa kombo, kusjuures just nende nelgi ja vürtsiga marineeritud kõrvitsakuubikute pärast. See on ilmselt selline juba lapsepõlves mällukeevitatud pildike.

Kui mõtled oma välismaalastest sõprade või tuttavate peale – mis neile on Eestis olles enim meeldinud, mida oled neile pakkunud?

Kord noore ja lollina otsustasin briti tuttavatele pakkuda kilusid. Avasin suure hooga karbi kilusid, kallasin vaagnale, dekoreerisin kaunilt hapukoore ja sibularõngastega ära.

Alles siis, kui nad neid väikseid kalasid miskipärast VÄGA pikkade hammastega ragistama hakkasid, selgroogusid ja uimesid ja soolikaid suunurkadest välja koukides, tuli meelde, et ärevuses sai tehtud serveerimisviga ja pidanuks kilusid eelnevalt puhastama ja võib-olla peadki küljest võtma.

Kuid on läinud ka vähemhullusti. Mul on hea Soome sõber, keda olen korduvalt “NoKusse” sööma viinud ja ta on alati väga õnnelik olnud kõige üle, mida sealt saab (eriti meeldib talle kotlet mädarõikakastmega).

Kuidas on lood Sinu kodus – kas eelistad koduseid roogi, mida enim valmistad, mis neist enim seondub Eesti toidu, Eesti köögiga?

Ma valmistan kodus süüa küll, aga ei tee väga Eesti toitu, sest mulle maitsevad rohkem vürtsikad road, eriti India, Indoneesia ja Tai köök. Isegi kartulit praen enamasti currylehtede ja kerge tšillipipraga ja hernesuppi panen kurkumit.

Mul on köögisahtlite kaupa pipraid ja erinevaid ürte ning paar korda olen Tais ka taidele süüa teinud (muide, ükskord nad isegi sõid, mitte ainult ei itsitanud).

Kui külastad toidukaupluseid, kas Sinu pilk peatub esmalt kodumaistel toodetel või ei ole sellel Sinu jaoks suurt kaalu?

Ma olen suhteliselt väiksepalgaline inimene ja ostan seda, mis on odav, näiteks Poola õunu. Ma ei tea, mida ma teeksin, kui Poola õunad oluliselt kallimaks läheks — ilmselt ootaks pikas perspektiivis ees skorbuuti suremine.

Jah, muidugi mulle meeldivad rohkem kodumaised õunad, aga ma ei hakka maksma selle eest poes MITMEID KORDI rohkem. Ma ei saa, pole võimalik. Kodumaine aiakraam ja näiteks turul ostlemas käimine on ikka rikastele.

Kuidas Sulle tundub, kas Eestis on piisavalt Eesti toitu pakkuvaid toidukohti, nii restorane kui kohvikuid kui ka catering ettevõtteid? Kas neid peaks enam olema?

Kuivõrd ma ei ole rikas, siis ma ei käi eriti sageli restoranides ja kui vahel harva käin, siis tavaliselt valin India või Tai koha, sest mulle meeldib toitu nautida.

Seetõttu pole ma väga kvalifitseeritud Eesti toidu küsimuses arvamust avaldama. Kuid kui lähtuda kohalike päevapraadide ja -suppide tasemest, mille osas ma mingit kompetentsi oman, siis valik on väike ja korduv: ikka ahju- või keedukartul, ikka mingi pruun hautis või valge kaste, ikka paar äraproovitud varianti toorsalatit.

Võib-olla on põhjus selles, et inimesed tahavadki teatud tuttavaid toite ja võib-olla pole kokkadel julgust neile midagi uut pakkuda, kuigi ka kodumaised kokaraamatud on retseptidest pungil; näiteks see, mismoodi tehti süüa sajandi algul, on pea täiesti ära unustatud. Tõenäoliselt on tulemus põhjustatud mõlemast üksteist toetavast asjaolust.

Kui vaatad kodumaist toitu pakkuvaid toidukohti, siis millised neist on pakkunud Sulle ehedaimat Eesti toidu elamust?

Ma vastan nii: mulle väga meeldiks minna homme ja süüa tõeliselt maitsvaid ja ehk veidi ebatervislikultki pruuniks praetud kartuleid koos sibulaga, mille juurde võiks olla pandud veidi külma kodujuustukastet ning ehk veidi viilutatud kodumaist tomatitki, aga kust ma sellist väga lihtsat sööki Tallinnas saaks?

No ei ole päris sellist kohta. Või kus pakutaks näiteks praetud räimesid keedukartuliga, mis on nii Eesti, kui veel olla saab? Ei tule pähe, ikka on kalkunihautis või borš ees ootamas.

Aga tegelikult ehk liialdan. Olen vahel käinud lõunatamas KuKus ja nende taimetoit on maitsev, soodne ja kodumaine.

Kas arvad, et meil räägitakse piisavalt Eesti toidust, on see piisaval määral au sees?

Saan aru, et kasvõi turismi seisukohalt on tähtis müüti Eesti toidust hoida, aga kahjuks eks see Eesti toit ongi suures osas müüt. Ja piirdub kõik sellega, et kapatakse ruttu ja tundetult läbi kohustuslik kulinaarne issameie, kus mainitakse poole sõnaga kama ja verivorsti ning siis ongi ühelpool.

Sama lugu meie metsaga — ikka armastatakse ametnike poolt turistidele suunata sõnumit Eesti puutumatust loodusest ja ürglaantest, aga tegelikkuses on üsna äravägistatud meie metsakesed, harvesteridega maha tõmmatud.

Ma ei taha öelda, et Eesti toitu pole või et sel pole väärtust. Aga tasuks minna piirkondlikumaks. Võiks just piirkondlikke toitusid (näiteks vanausuliste ja seto ja Võru ja Saare ja Hiiu toidukultuuri) Tallinnas enam tutvustada, nii pealinlastele kui ka turistidele, teha näiteks kasvõi riigi toel Eesti söögikoht, kus hoitaks alal seda väga kohalikku toidukultuuri.

Samas: ega ei maksa nüüd arvata, et Eesti toit on maailma kõige maitsvam, tervislikum või põnevam. Ei ole. Kõiges ei saa olla maailma parim. Küsimus pole siin üldse selles, et me oleks kuidagi valestimõistetud või et meile oleks liiga tehtud või poleks võimalust antud.

Viitan, et maailmas pole ka väga palju Brasiilia, Filipiini, Soome, Lõuna-Aafrika, Kanada või Poola restorane ning sellel on põhjused, miks see niimoodi on.

Ning lõpetuseks palun lõpeta järgmine lause: “Eesti toit on…”

Eesti toit on ennekõike lihtne ja naturaalne. Nagu ka Eesti inimesed.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga