Pildil Lahhentagge juht Maarit Pöör koos abikaasa Tarmo Virkiga.
Foto: Tiina Pitk

Lahhentagge juht Maarit Pöör: ootaksin tootjatelt uute kohalike maitsete avastamist

Seekordses Ehemaitse.ee lugude sarjas “Mis on ehe Eesti maitse?” vastab toimetuse küsimustele Saaremaal tegutseva, käsitöödžinni ning toonikuid tootva pereettevõtte Lahhentagge juht Maarit Pöör.

Kui suuremal osal rahvastest on olemas n-ö rahvustoit ning teada-tuntud, nimelt seda maad iseloomustavad road, siis mis Sinule Eesti toidule mõeldes esmalt meenub?

Kindlasti esimesena mõtlen rukkileivast, kamast ja leivasupist. Neid süüakse igas Eesti nurgas ning igas peres on ka oma heakskiidetud retsept.
Ehk viljal ja rukkil põhinevad toidud on minu meelest Eestile väga omased.

Meil on neli aastaaega, millest ühel külvame saagi ja teisel korjame selle
ja ülejäänud kahel tarbime saaki. Kliima seab meile piirangud ja samas
tarbime seda, mida loodus meile lubab.

Eestlane on läbi ajaloo söönud tugevat toitu erinevatel põhjustel, usun, et
see istub meil endiselt veres.

Kui mõtled oma välismaalastest sõprade või tuttavate peale – mis neile on Eestis olles enim meeldinud, mida oled neile pakkunud?

Leiba viin ikka, ka oma Eestist väljaspool elavatele vanematele. Lisaks
olen viinud ka küpsetisi ja koogikesi. Olles ise joogitootja, viin enamasti ka meie Kuuse ja Kardemoni toonikut, mis edastab vahvalt meie metsa maitsed.

Kuidas on lood Sinu kodus – kas eelistad koduseid roogi, mida enim valmistad, mis neist enim seondub Eesti toidu, Eesti köögiga?

Oleme rukkileiva suurkulutajad:) Tarbime talvisel ajal palju putru,
kohalikku kala, püüame kaubandusest leida mahejuurvilju. Liha sööme
harvemini, varem kokkasin sageli erinevaid padaroogasid näiteks lambast,
nüüd ajanappuse tõttu seda lihtsalt ei jõua.

Kui külastad toidukaupluseid, kas Sinu pilk peatub esmalt kodumaistel toodetel või ei ole sellel Sinu jaoks suurt kaalu?

Enamjaolt ostame kodumaist toodangut, lähitoit kõnetab ning püüame lisaks ökoloogilise jalajälje hoida väikese.

Kuidas Sulle tundub, kas Eestis on piisavalt Eesti toitu pakkuvaid toidukohti, nii restorane kui kohvikuid kui ka catering ettevõtteid? Kas neid peaks enam olema?

Neid mahub alati juurde! Tahaks veel enam näha koostööd tootjate ja
toidukohtade vahel. Samas tahaksin ka rohkem näha toidujäätmete vähenemist ja ülejääkide ringlust.

Kui vaatad kodumaist toitu pakkuvaid toidukohti, siis millised neist on pakkunud Sulle ehedaimat Eesti toidu elamust?

Mulle meeldib lihtne, kvaliteetsest toorainest, hästi kombineeritud ja
paraja suurusega toiduannus. Ootan ka ettekandjalt toitude ning tooraine
tundmist, samuti on suur roll toidukoha miljööl lõhnade, valguse, värvide
ja helidega.

Käin harva väljas söömas ning seega on ootused suured:) Kuid elamuse
saamiseks ei pea minema hirmkallisse restorani, vahel võib elamuse saada ka naabri juures. Kõige ausamaid maitseid olengi kogenud Saaremaal.

Kas arvad, et meil räägitakse piisavalt Eesti toidust, on see piisaval määral au sees?

Eesti toit on minu arvates kohalikul tasandil küll hinnatud. Küll aga
ootaks tootjatelt uute kohalike maitsete avastamist. Meie metsad ja põllud
on täis uskumatuid metsikuid maitseid.

Ning lõpetuseks palun lõpeta järgmine lause: “Eesti toit on…”

Eesti toit on teelahkmel, suund tuleb meil ise otsustada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga