Foto: Margus Lille erakogu

Mahetootja Margus Lille Kiltsimäe talust: usalda, aga kontrolli!

Mahejuurviljakasvatusega tegelev Margus Lille Kiltsimäe talust rääkis Ehemaitse.ee toimetusele, millised on tema kogemused mahetootjaile rakendatava kontrolli osas ning mida ta sellest kõigest arvab.

Teadupoolest on mahetootjad tavatootjatega võrreldes suurema luubi all, ometi peab enamik mahetootjaid seda vägagi mõistlikuks ning on väga motiveeritud koostöö osas riigiga.

“PMA kontrollib vähemalt korra aastas kohapeal põlde, tehtud töid, ostetud sisendeid. Kuna tegeleme ka töötlemisega, siis käivad korra aastas ka VTA mahekontrollid,” alustab mahetalunik Margus Lille.

Lisaks peab talu iga aasta kohta esitama toodangu andmeid. Ent järgida tuleb ka kõiki teisi seadusi ja nõudeid, mis kehtivad nii põllumajandustootmises kui ka toidu töötlemise puhul.

“Lisaks võetakse PMA või VTA poolt pea iga aasta mõnest köögiviljast ka pestitsiidijääkide proove. Kui kõike korrektselt teha, siis pole järelevalvega probleeme,” leiab Lille.

Kiltsimäe talu alustas mahetootmisega 2003. aastal, mahetöötlemisega paar aastat hiljem, aastal 2005.

“Tegelen maheköögivilja kasvatamise ja esmatöötlemisega. Mahetootmine on minu põhimõtteline valik, ei soovi iseend ega keskkonda mürgitada,” jätkab talunik.

Aastal 2013 pärjati Kiltsimäe talu  aasta parima mahetootja tiitliga.

“Mahetootmise tunnustamine kui protsess ei ole iseenesest keeruline, kuid maheköögivilja kasvatamine on seda küll, sest mahetootja ei saa umbrohtu, putukaid ega haigusi sünteetiliste pestitsiididega tõrjuda,” räägib Lille.

Ta jätkab, et nõnda ei jää mahetootjale üle muid lahendusi kui ainult käsitsi rohimine, mehaanilised võtted, leegitamine ja külvikord.

“Pooled põllud on igal aastal haljasväetise kultuuri all ja nendelt põldudelt rahalist tulu sel aastal ei saa. Põhimõtteline erinevus tavatootmisest on ikka väga suur,” tõdeb Lille.

Tootmist kontrollib Lille sõnutsi kohapeal vähemalt üks kord aastas PMA, töötlemist samuti vähemalt üks aastas VTA. “Pisteliselt võetakse toodangust pestitsiidijääkide proove,” lisab ta.

Ainus hirm on lähiümbruses toimetavad mürgitavad põllumehed

Lille räägib, et kui ta midagi üldse kardab, siis mürgitavaid põllumehi oma lähiümbruses.

“Minu kogemused ütlevad, et neil pole tihti aega oodata, millal ja kas üldse tuul vaiksemaks jääb, mürgitamise töö peab õigeaegselt tehtud saama,” kostab ta.

Kui mahetalunik jääb keelatud vahendite kasutamisega vahele, ei ole Lille sõnul kindlasti tegu teadmatusega.

Üheks eksimuste põhjuseks võib Lille hinnangul olla naaberpõldudelt liiga kõva tuule või ebasobiva tuulesuunaga tehtud pritsimised.

“Kui on aga tegu tahtliku petmisega mahetootjate poolt, siis seda peab rangelt karistama. Paar sellist juhtu rikub kõigi mahetootjate maine. Õnneks olen kuulnud vaid üksikutest juhtumitest,” räägib Kiltsimäe talu peremees.

Lille sõnul kontrollitakse tavaliselt nii tootmist kui ka töötlemist, igale kontrollile kulub vast 2-3 tundi. “Minu toodangust on võetud ka pestitsiidijääkide proove pea igal aastal,” kinnitab ta.

Tavatoodetest võetakse proove võrreldes mahetoodetega ebavõrdses tasakaalus

Tegelikult võetakse Lille hinnangul tavatoodetest ikkagi ebaproportsionaalselt vähe proove võrreldes mahetoodetega.

“Minu teada võetakse vähemalt pooled PMA proovid mahedatelt, kuigi tavatootjaid on kordades enam ja pinda ka viis korda rohkem,” lausub Lille.

“Kui on ikka tahtlikult näiteks pestitsiide kasutatud, siis võetakse mahetunnustus ära ja toetuse peab ka tagasi maksma, seega karistused on karmid ja mõjutavad tootja rahakotti kõvasti,” sõnab ta.

“Kokkuostjate puhul olen aga kuulnud, et nad saavad oma mahetunnustuse kiiresti tagasi taotleda, selles osas võiks seadustega küll karmimaks minna,” avaldab talunik.

Lille on seisukohal, et tavatootjad võiksid mahetootjatega rohkem arvestada, eriti siis kui mahepõllud on nende naabruses, et keegi ei kannataks.

“Praegu on ikkagi kogu vastutus ja risk mahetootja kanda, kui tavapõllult mahepõllule mingi jama tuleb. Paljude tavatootjate ja mesinike vahel aga õnneks juba toimub koostöö,” ütleb ta.

Tarbija peaks mahetoitu müüjailt ise rohkem küsima

Lille ütleb, et mahetoitu tuleb küsida nii turul müüjate kui kaubanduskettide käest. “Kui on nõudlus, siis tuleb ka pakkumine. Kui tarbija soovib, siis tuleb tootja ja kauplus sellega kaasa, me ise kujundame oma ostueelistustega selle, mida kauplused müüvad,” leiab Lille.

Kahjuks levib mahetaluniku sõnul ikkagi arusaam, et kogu Eestis kasvatatud toit on sisuliselt või peaaegu mahe.

“Tegelikkuses see siiski nii pole – ka seireandmed näitavad, et leitakse pestitsiidijääke. Tihti ka mitut eri jääki korraga, iga jääk eraldi võib jääda piirmäära alla ehk olla nõuetele vastav, kuid samaaegselt võib olla toodetes mitme erineva toimeaine jääke, eraldi sööduna on need normi piires, aga 5x annus erinevat mürki samaaegselt ei pruugi enam olla ohutu,” kõneleb Lille.

Kahjuks ei uurita tema sõnul mitme jäägi koosmõju meie tervisele ei meil ega Euroopas. “Lisaks tuleb mõtelda ka sellele, et sa sööd ju korraga erinevaid toite, millest mitmed võivad sisaldada sama toimeaine jääke,” jätkab ta.

Analüüsitakse vaid valitud toimeainete jääke

“Lisaks saime me kõik just Riigkontrolli aruandest teada, et igas proovis analüüsitakse vaid valitud toimeainete jääke ja et nt glüfosaati, mida kasutatakse koguseliselt kõige rohkem, analüüsiti vaid 5% võetud proovidest,” räägib Lille.

“See paneb mõtlema, et tegelikult on meil ikka väga vähe infot, et oma ostuotsuseid teadlikult kujundada ja me ei tea, milline mõju sissesöödul meie tervisele on,” tõdeb ta kahetsusega.

Mahetoidu märki võib aga Lille sõnul küll usaldada, sest tõenäosus saada pestitsiidijääkidega toitu on sellisel juhul üliväike.

“Kui aga turul käies müüja lihtsalt teatab, et tal ongi mahetootmine, siis tasub kindlasti mahepõllumajanduse registrist üle kontrollida,” soovitab mahetalunik Lille.