Palu mahetalu perenaise sõnul on täiesti normaalne, et mahetootjaid kontrollitakse rangelt.
Foto: Helena Kukk

Palu mahetalu perenaine: puu- ja aedviljale ei tohiks panna silti “mürgine”

Palu mahetalu (Tammevald OÜ) kasvatab Mõnnaste külas Tarvastus, Viljandimaal mahepõllumajanduslikke tooraineid. Ehemaitse.ee uuris talunikelt, kuidas toimub järelevalve mahetootjaile.

Pereettevõte, Palu mahetalu on mahesertifikaadi täieõiguslik omanik ning seda juba aastast 1998. Toodetakse mahepõllumajanduslikke tooraineid, mis tähendab, et tootja ei töötle ise oma juurvilju ega tee nendest tooteid, millel peaks säilivusaega vmt jälgima.

“Korjame oma toodangu hommikul ja viime siis erinevatesse poodidesse (Lõunakeskuse Taluturg, Mahemarket, Biomarket, kuid ka eraisikud),” kirjeldab Palu mahetalu perenaine Mariin Manglus.

Perenaise sõnul peab mahetootja järgima üldiseid seadusi ja järelvalveid nagu tavatootjad, aga peale selle tuleb läbida igal aastal veel mahekontroll.

“Kontrollis vaadatakse, kust ja mida on sisse ostetud (maheseemned, -väetised, jne). Lisaks vaadatakse kuhu tooteid on müüdud. Vaadatakse üle ka põllud, kas on näha märke keelatud toodete (taimekaitsevahendid jne)
kasutamisest,” räägib Manglus.

“Palu mahetalul on mahesertifikaat aastast 1998, mina ja minu pere tegutseme selles talus alates 2018ndast aastast,” valgustab ta.

Manglus ütleb, et kõikvõimalikul dokumentatsioonil on ülisuur kaal, ja seda ennekõike selleks, et tarbijapoolne usaldus säiliks.

“Oleme oma taluga osalenud ka Avatud Talude päeval ja selle raames on käinud palju inimesi oma silmaga vaatamas, kuidas mahetootmine praktikas toimub,” jätkab Manglus.

Ajal, millal talu tegeles ka sertifitseeritud seemnetootmisega, oli perenaise sõnul paberitööd eriti
palju ja vahest tekkis koguni probleeme, kuidas mahe- ja seemnekontroll kokku klapivad.

“Aga hakkama saadi ka sellega,” lausub ta.

“Meil käib mahekontroll üks kord aastas, vaatab põllud üle, lisaks peavad kõik dokumendid korras olema ning kui kõik on korras, väljastatakse uus mahesertifikaat, mis kehtib ühe aasta,” selgitab ta.

Kõikvõimalikul dokumentatsioonil on mahetootmises ülisuur kaal. Seda ennekõike selleks, et tarbijapoolne usaldus säiliks.

Palu mahetalu ei kasuta Mangluse sõnul mitte ühtegi taimekaitsevahendit. “Kuidas teised maheettevõtted tegutsevad ning mida kasutavad, puudub meil kontoll ja ülevaade,” lausub ta.

“Et meie talu ümbruses on ka teised põllud mahedad, ei ole meil seda muret, et näiteks tuulega tuleks naabri põllult jääke,” sõnab ta.

Perenaine leiab, et tõenäoliselt on mahetootjatega eksimuste osas vähem muret, kuid inimlikku eksimust võib ikka ette tulla.

Eksimusi võib enam tulla, kui tootja tegeleb nii tava- kui mahepõllumajandusega

“Usun, et segadus võib tekkida kui tavapõllumajanduse kõrval tegeletakse ka mahepõllumajandusega – seal võivad eksimused tekkida, aga ei pruugi. Kui inimene tahtlikult ja teadlikult mahetootmises taimekaitsevahendeid
kasutab, siis on tegu pahatahtlikkusega ning sellist tegevust peaks noomima või lausa mahesertifikaat ära võetama,” arutleb Manglus.

Kontrollimisprotsess on tema hinnangul iseenesest lihtne ning loogiline.

“Näiteks meil käis põlluraamatu alusel kontrollimas Aivas Kustavus, kes vaatas, kas kõik eelnevalt meie poolt etteantud andmed vastavad tegelikkusele. Näiteks eelmisel aastal liigkuivusega osad taimed meil üldse ei tärganudki,” selgitab ta.

Palu mahetalul on ühtekokku koos õunaaiaga pea 28 ha maad ning mullu kulus talumaja juures asuvate põldude ja dokumentide kontrollimisele paar tundi.

“Kui peaksime tegelema toodete edasi töötlemisega, toimuks eraldiseisev kontroll, kus järgitakse juba toorainete päritolu, milliseid lisaaineid on kasutatud jne,” valgustab ta

Perenaine jätkab, et Palu mahetalu käis eelmisel reedel Lilleorus Jätkusuutliku eluviisi õppepäeval, kus oli fookuses mahetoit.

Õppepäeval esitleti Mangluse sõnul kokkuvõtteid Riigikontrolli poolt eelkõige selles võtmes, et kui suur tõenäosus on sissetoodud tavapõllumajanduse puu- ja juurviljade tarbimise kahjulikkus võrreldes mahepõllumajanduse toodangu tarbimisega.

Mõned päevad hiljem vastas Manglus ettekande tegijale nõnda:
“Mul oli pärast teie loengut natukene kahju, et puu- ja juurvili uuringutes esimesena huviorbiiti võeti. Vaatame näiteks olukorda, mil laps soovib turul vōi poes maasikaid, aga vanem ütleb, et seda me ei osta, sest seda on
palju mürgitatud. Tulemus – vanem läheb ja ostab talle maasikamaitselise kommi vōi saiakese. Mis on tunduvalt kahjulikum tervisele kui värske maasikas. Saiake, kommid ja küpsised on ülikontsentreeritud, töödeldud,
säilitatud, tihti paljusid ebakasulikke tooraineid sisaldavad tooted. Ma väga siiralt loodan, et maasikaid (ja teisi värskeid asju) ei jäeta nüüd edaspidi selle uuringu pärast ostmata.”

Puu- ja aedviljale ei tohiks panna silti “mürgine”

“Kui võta liha-ja piimatooted+teravili, siis ilmselgelt on seal see ahel palju karmim. Alates sellest, millega loomi toidetakse, mida süstitakse jne. Minu meelest meil lihtsalt pole puhtamat toitu kui puu- ja aedvili. Kui sellele silt peale panna, et need on mürgised ja ärme neid parem sööme, siis peame tagajärgedega leppima – meil on saiakeste ja kommide ja värviliste jookide peal kasvav pōlvkond,” kõlab Palu mahetalu perenaise üsnagi kriitiline seisukoht.

Samas on Manglus mahetootjana nōus, et kontrolli on vaja. “Õigeid inimesi on vaja, kes kontrolliks puu- ja juurvilju, valiks paremad tootjad, kes tagaks väiksema mürgitamise hooaja vältel!” leiab ta.

Mangluse sõnul võiks tarbija anda palju rohkem tootjale
märku, kui miski tundub tasakaalust väljas olevat.

“Näiteks oli surve tarbija poolt suur, kui lihatoodetes kasutati E621te. Surve tagajärjel muutsid vastavad tootjad toote koostist ning märkisid pakendil, et toode on E621-vaba!”

Manglus on seisukohal, et tarbijat võiks harida veelgi rohkem, selgitada sagedamini, mis vahe on tava- ja mahetootmisel, mis asjad on taimekaitsevahendid ning mida nende kasutamine organismiga teha võib.