Nüüdseks ringiga oma kodutallu tagasi jõudnud Triinu Guerrin on permaaiandusega tegelenud tänaseks üle viie aasta.
Foto: Andres Teiss

Pilla-palla-pillerkaar või hoopis absoluutne korrapära? Räägime permakultuurist

Võrumaal Karusoo talus peab Triinu Guerrin perega üht isevärki aeda – permaaeda. Kindlasti leidub neid, kellele teema juba tuttav, kuid samavõrd ka neid, kes sellisest lähenemisest veel kuulnudki pole. 

Ehemaitse.ee küsis, Karusoo talu perenaine Triinu Guerrin vastas.

Kust on permakultuur ja -aiandus alguse saanud, milliseid arengud looduses ja keskkonnas laiemalt on sellise lähenemiseni viinud-toonud?

Permakultuuri mõiste tuleneb inglisekeelsetest sõnadest permanent agriculture. Selle rajajateks on austraallased Bill Mollison ja David Holmgren, nende esimeseks teoseks 1978. aastal ilmunud „Permaculture One”.

Mollison ja Holmgren jälgisid üha kiirenevas tempos toimuvaid muudatusi looduslikes ökosüsteemides ja analüüsisid suurpõllumajanduse toimimismehhanisme ning võimalikke tagajärgi.

Pärast aastaid kestnud katsetusi oma aias sõnastasid nad looduse rütme ja mustreid jälgiva alternatiivse aiandusmudeli.

Seda  võib rakendada ka muudel elualadel, sest luubi alla on võetud nii üksikisiku kui terve ühiskonna tegutsemine ja selle tagajärjed.

Meie oleme permakultuuri põhimõtteid aias kasutades muutunud ka  tavaelus ökonoomsemateks tegutsejateks ja suhtlejateks, teadlikumateks (ja nõudlikumateks!) tarbijateks, energiat kokku hoidvateks ja taaskasutust väärtustavateks kodanikeks.

Seega, kui teemat süvitsi uurida, tuleb välja, et tegemist on vaat et revolutsioonilise liikumisega, mis saab alguse nii süütuna näivast tegevusest nagu seda on peenarde rajamine oma aeda.

Esmapilgul kergemat sorti korralagedust meenutav aed peidab eneses permakultuuri harrastajate sõnul hoopis ökoloogia seaduspärasid, mille kohaselt loodus reguleerib end ise.

Tegelikult on ühe korralikult läbimõeldud permakultuurse majapidamise lõppeesmärk aidata selle elanikel muutuda isemajandavateks ja võimalikult sõltumatuteks lõputust tarbimisrattast.

Permakutuur, see on võimalus midagi ära teha, positiivne vastuhakk kõike elusat rahaks vahetada soovivale majandusmudelile.

Millise loogika alusel on Teie aed üles ehitatud – esmapilgul ja n-ö tavainimesele näib see ju puhas korralagedus, suisa kaos?

Hakkasin ürdiaeda tegema viis aastat tagasi, olin harjunud sirgete vagudega ja nii ma ka tegin. Ajasin ainult mitu vagu kokku, et saaksid laiemad peenrad.

Siis katsin vahekäigud põhu ja lehtedega, samuti katsin peenrad – ikka sellega, mis käepärast. Katmine aitab kaasa huumuse tekkele ja maa viljakaks, elusaks muutmisele.

Sestap hakkasid paari aastaga taimed väga hoogsalt kasvama, nii et nüüd, viis aastat hiljem, on esmapilgul väga raske eristada peenraid või vahekäikusid.

Ehk lihtsalt öeldes mu aed meenutab pigem looduslikku ökosüsteemi, kus erinevad taimed kasvavad koos ja toetavad üksteist.

Selles aia osas ma reguleerin nii palju, et kui mõni taim väga vohama hakkab – nt varemerohi, mis mul kasvab peenarde vahekäikudes – siis selle multšin peenra peale või vahekäiku.

Kas permakultuuri puhul võib leida mingeid seoseid kaoseteooriaga, mille kohaselt hakkab kaos iseend omal moel korrastama ning selles teatud korrapära kujundama? 

Ma ei tunne nii hästi seda teooriat, aga võin öelda, et taimed hakkavad toetama üksteist ning aed kui süsteem tervikuna on palju vastupidavam erinevatele äärmuslikele kliimakõikumistele: peab vastu hästi põuale või vihmasele perioodile, ka öökülmadele.

Ja see ongi lõppude lõpuks permakultuuri eesmärk: luua vastupidavaid ja ka autonoomseid süsteeme.

Kirjutage palun võimalikult selgelt lahti, kuidas taimed permaaias üksteist n-ö kaitsevad ning “oma riiki” üles ehitavad?

Kõik saab tegelikult alguse mullast. Et permaaias on muld kaetud, siis mullas on palju rohkem mikroorganisme, mis omakorda moodustavaid erinevaid sümbioose.

Ja need organismid hakkavad toetama taimede arengut, ka taimede tervist ehk immuunsust. Taimed ei ole enam nii vastuvõtlikud erinevatele kahjuritele ja haigustele.

Pigem on see taimede „heaolu” alus. Järgmine tasand on meile nö „nähtav” tasand, kus me võime jälgida, kas ja millised taimed sobivad kõrvuti istutada.

Üldjuhul on nii, et nt kõik liblikõielised (herned, oad jne) seovad õhust lämmastikku ja viivad seda mulda. Ehk siis väetavad mulda.

Nende kõrvale sobivad kõik teised taimed. Aga mõned liblikõielised, nt herned, vajavad omakorda teiste taimede tuge, kuna nad ei suuda ise ennast üleval hoida.

Seega külvan ma hernega kokku nt tatart või ka mõne lille, nt kosmose. Lilled meelitavad aeda tolmeldajaid, see on kasulik kõigile taimedele.

Mõned lilled, nt mungalill, meelitavad ka kahjureid. Kapsaliblikas muneb oma munad peiulillele ja siis on väike võimalus, et ehk jääb kapsas puutumata.

On ka veel kolmas tasand: seemned. Meil võib olla väga uhke permakultuuri aed, aga kui osta igal kevadel poest seemned, siis need taimed kindlasti pole kohanenud ei meie kliima ega kahjuritega.

Võib seda võrrelda immuunsusega, st nt ka lapsed on seda tervemad, mida vähem nad viibivad n-ö steriilses keskkonnas, kus kokkupuude bakteritega vaat et puudub?

See ongi taimede immuunsus. Taimed on seda tervemad, mida elurikkam, huumusrikkam on muld. Kui te vaatate monokultuurseid põlde, kus on ainult ühte liiki taimed, siis see süsteem saab toimida ainult tänu naftasaadustele.

Muld on seal elutu, sinna viiakse kunstlikult toitaineid, kasvavaid taimi peab siis samuti poputama ja kui hästi läheb – vihma ei saja liiga palju või päike ei kõrveta, siis saab saaki ka.

Aga see ei ole kuidagi jätkusuutlik, pigem vastupidi. Looduses ei tee keegi ju sellist asja.

Ja see tähendab seda, et nendes taimedes on vähe toitaineid, meie kehades on ka vähe toitaianeid. Ehk teisisõnu, monokultuurselt põllult tulev toit ei toida meie keha meile oluliste mikroelementidega.

Kas usute, et taimed suhtlevaad omavahel, näiteks naabriteks sattunud, kõrvu kasvavad taimed? Kas Teie arvates on taimedel teatav intellekt või on see kõik vaid puhas bioloogia ja Looja/universumi looming ning mingit intellekti ei tasuks neist otsida-oodata?

Taimed on ühed kõige vanemad organismid planeedil. Nad suudavad päikeseenergiast sünteesida suhkruid, suudavad ligi meelitada endile vajalikke putukaid, suudavad moodustada keerukaid sümbioose bakterite ja seentega.

Mina usun küll, et neil on olemas teatav intellekt. Mul on raske kirjeldada, kuidas mu taimed näiteks kasvõi minuga suhtlevad, sõnu ei ole selleks, aga jah, kuidagi ma tajun neid, näen neid teisiti, kui inimene, kes korraks lihtsalt aeda külastama tuleb.

Ehk kuna ma olen väga palju aega aias, siis ma lihtsalt näen oma taimi. Ehk kõik saabki alguse inimese nägemis- ja kohalolu võimest. Igal juhul praegu on mu aed minu õpetaja.

Kõigel on permaaias oma tunnetuslik koht ning ükski valik ei ole päris juhuslik.

Mida Te arvate umbrohtudest – on neid ülepea Teie jaoks olemas?

Umbrohu mõiste väljendab jah hästi inimese suhtumist taimedesse. Sama teeme me ka loomadega. Ühed loomad on nunnud koduloomad, kellele me paneme nime, teised on söömiseks, lükatud kuhugi puuridesse.

Loomulikult on minu jaoks ka taimi, mida ma ei näe meelsasti oma aias, mida ma välja roogin: nt võõrkakar. Teisalt aga kui üks nö umbrohtudest väga vohama hakkab, siis on see märk mingist tasakaalu häirest.

Mis on suurim viga, mida teate end Teinud olevat oma aias, mis on suurim edu, õnnestumine?

Suurim ja ehk ka ainus viga, mis me aednikena teha saame, on jätkuvalt mulda künda, seda katmata hoida. Seda viga ma enam ei tee.

Suurim edu ja õnnestumine on olnud see, kui olen usaldanud loodust ja lihtsalt jälginud mingites olukordades tasakaalu taastumist.

Näiteks: kui katta peenrad paksu põhukihiga, siis vihmase suve korral tuleb sinna elama palju tigusid ja limukaid. See võib algselt olla tüütu, isegi hirmutav.

Kuid aja jooksul nende populatsioon väheneb ja tasakaalustub – ma ei tea, kes ja kuidas seda teeb, tean lihtsalt, et kui mitte hakata neid mürgitama, siis lähevad asjad ise paika. Peab olema kannatlikkust.

Mil määral on permaaia kujundamine seotud intuitsiooniga?

Permakultuur oma olemuselt võiks olla vägagi intuitiivne, sest ta jäljendab looduslikke ökosüsteeme ja
mustreid.

Et inimene on juba tuhandeid aastaid risti vastupidi põldu
pidanud – metsa maha võtnud ja maad kündnud – siis paraku me enam ei “mäleta”, kuidas teisiti teha.

Ehk kui alustada permakultuurse aiaga, siis on hea teada, kuidas elu mullas toimib (ehk miks peaks mulda katma), kuidas rajada kihilisi (kõrg)peenraid ja mis taimed seal kõrvuti võiksid kasvada.

Kui see süsteem tööle saab, siis ajaga on hea jälgida, mis millega sobib ja siis tõesti hakkab ka järjest rohkem tööle intuitsioon, ehk mida taimedest veel juurde tuua, mida
ära võtta jne.

Võib öelda ka, et ajaga hakkab aednik üha rohkem ka oma aeda usaldama, sest asjad toimivad. Umbes nagu meie seedesüsteem – kui me seda rohkem kuulaksime ja usaldaksime, siis toituksime ilmselt ka palju
adekvaatsemalt.

Kui kaua olete oma aeda üles ehitanud ja kui palju kulub Teil sellele igapäevaselt?

PK aeda hakkasin tegema ainult viis aastat tagasi, aga varem olen ikka endale ka toitu kasvatanud. On perioode, kus veedan terveid päevi aias – kevad ja suve algus.

Juulis ja augustis olen ehk nädalas ühe või kaks päeva aias, septembris, kui on saagi koristus, jällegi rohkem.

Minu aiast on kujunemas õppeaed kogukonnale, sestap rajan ikka uusi ja uusi näidispeenraid, et võimalikult erinevaid inimesi ja aedu inspireerida. Muidu ma ei peaks enam olema nii palju aias, sest alussüsteem on suuresti paigas.

Milline on Teie hariduslik taust, millega olete varemalt tegelenud, mainisite elamist Taanis?

Olen lõpetanud Tartu ülikooli soome filoloogia eriala, ise õppinud prantsuse keelt. Elasin pikalt Prantsusmaal ja seal tutvusin ka permakultuuriga.

Kui palju on taolisi permaaedu Teile teadaolevalt mujal Euroopas, saan aru, et Eestis peale Teie oma vaid üks veel?

Oi, Euroopas on selliseid aedu järjest rohkem. On riike nagu Austria, kus tegutseb selline vägev aednik nagu Sepp Holzer.

Tema mägedesse rajatud võimas permakultuuri aed on eeskujuks tervele Euroopale. Neid aedu on Prantsusmaal, Saksamaal, Inglismaal.

Eestis on Lilleorus tehtud kõige kauem permakultuuri aeda, ka on Mõisamaal Väikse Jalajälje kogukonnas permakultuuri aed. Ega ma ei teagi, võib olla veel.

Järjest rohkem tuleb ka maale elama noori peresid, kes oma toitu tahavad sel moel kasvatada.

Millist tulevikku ennustate permakultuurle ja -aiandusele Eestis ja mujal maailmas laiemalt?

Kui ma viis aastat tagasi alustasin, teadsid Eestis väga vähesed sellest. Ma pole oma aiale teinud väga suurt reklaami, aga ometi käib igal aastal järjest rohkem inimesi inspiratsiooni saamas.

Triinu Guerrini kodumaja Vastseliina lähistel.

Ikka sadu ja sadu. Arvan, et permakultuur on alternatiiv suurtööstuslikule põllumajandusele ja seda on võimalik väga edukalt rakendada ka suurel maa-alal.

Ootangi suurtalunikke, kes julgeksid hakata katsetama permakultuuri mitmel hektaril, oma põlde sellesse süsteemi üle viima. Vaat sellist julget pole veel Eesti kohanud! Mujal maailmas juba on neid.

Saaksite Te välja tuua permaaia viis suurimat plussargumenti, versus senine, klassikaline lähenemine, ja ehk koguni mõne puudusegi?

Kõige olulisem argument minu jaoks on see, et permakultuuri aias hoolitseb aednik oma mulla eest samal ajal sealt saaki saades. Ehk muld on elurikas.

Teine argument, mis inimestele väga oluline on, et seal ei pea kaevama ega kõplama. Mulle endale oli see alguses väga suur kergendus, sest see on füüsiliselt ikka väga raske töö.

Kolmas argument – hakkad nägema oma aeda tervikuna ja selle kavandamist õppima.

Neljas argument – hakkad oskuslikumalt kasutama ressurssi, mis meil jumalamuidu käes on – lehti, oksi, muruniidet, puiduhaket jne.

Viies argument – teed oma aeda suuresti nii muu seas ehk õpid ökonoomsemalt ja ennast säästvamalt aeda pidama.

Kõige suurem miinus on see, et algus on raske – selleks läheb mõni aasta, et aed niimoodi ümber kujundada, et pole vaja enam selle kündmist.

Mitu liiki taimi on Teie aias, kust Te istikuid toote/ostate?

Mul on enamus söödavad taimed, põhiliselt tüüpilised aedviljad ja ürdid, natuke lilli.

Katsetan eelkõige erinevate vanade Eesti taimedega, aga toon oma aeda ka Euroopa vanu sorte: otsin vanu tomateid, herneid, kaalikaid, sibulaid.

Enamasti teen oma istikud ise, seemnest või kasvatavad mulle taimi tuttavad aednikud. Seemned saan seemnesäilitajatelt organisatsioonidelt nagu Kokopelli, aga ka meie oma Jõgeva geenipangast olen vanu sorte saanud. Vahest harva tellin ka internetist. Istikud üldiselt ei osta.

Mida sooviksite öelda n-ö tava-aiapidajaile, kas julgustaksite neid permaaiaga katsetama, või eeldab see ikka kindlat ja teadlikumat inimtüüpi, kel bioloogiaga veidi soojemad suhted?

Tava-aiapidajale, kel väiksemat sorti aed (alla poole hektari), soovitan soojalt permakultuurile üle minna. Aga enne käia kusagil seda vaatamas, paar päeva õppimas või talgutel.

Siis minna ja ise hakata katsetama. Jah, enamasti on nii  kujunenud, et need kes juba permakultuurist midagi teavad, on ka ise teadlikumad tarbijad, hoiavad loodust ja tegelevad ka iseenda arendamisega.