Foto: erakogu

Toiduliidu juht Sirje Potisepp: murelikuks teeb noorte järjest vähenev Eesti toidu eelistus

Ehemaitse.ee jätkab lugude sarjaga “Mis on ehe Eesti maitse?”. Seekord vastab Ehemaitse.ee küsimustele Toiduliidu juht Sirje Potisepp.

Kui suuremal osal rahvastest on olemas n-ö rahvustoit ning teada-tuntud, nimelt seda maad iseloomustavad road, siis mis Sinule Eesti toidule mõeldes esmalt meenub?

Minu jaoks seostub rahvustoit teatud traditsiooniliste ja ajalooliste toitudega meie söögilaualt – rukkileib, kama, seapraad ja verivorstid pohlamoosiga.

Kui mõtled oma välismaalastest sõprade või tuttavate peale – mis neile on Eestis olles enim meeldinud, mida oled neile pakkunud?

Meil käib päris tihti välismaalasi, kuna tütre tutvusringkond on vägagi rahvusvaheline. Tavapäraselt toome nad Tallinnast välja, külastame põnevaid kohti ja pakume kodust õhtusööki.

Siis püüame tõesti pakkuda eestlaste traditsioonilisi roogi – suvel grillime, talvel pakume midagi toekamat. Pean tunnistama, et palju imestust on pakkunud must leib, verivorstid, marineeritud kõrvitsad ja seened.

Viimaste puhul ei suudeta ära imestada, et 30 minutit sõitu kesklinnast ja oledki metsas, kust saad tõepoolest ise korjata metsamarju ja seeni. See tundub lausa ulme näiteks Aasia riikidest pärit sõpradele.

Mõned pole kartulit näinud ega söönud, aga maitseb. Mis aga kõigile reeglina on isegi väga meeldinud ja mida suveniiriks kaasa ostetakse on meie Vana Tallinn, eriti talvel kusagilt ringsõidult tulles – väike naps lööb seest soojaks!

Laseme külalistel alati ka nende maa või riigi mingit seostuvat toitu teha ja selleks tooraineid kaasa võtta. See on selline lahe sotsialiseerumise võimalus ja tekitab ka külalistes hea tunde – me tunneme huvi ka nende toidu vastu!

Kuidas on lood Sinu kodus – kas eelistad koduseid roogi, mida enim valmistad, mis neist enim seondub Eesti toidu, Eesti köögiga?

Kindlalt on meie toidulaual pigem Eesti toit. Ikka eelistan kodus isetegemist, kui vaid jätkuks aega! Nii ongi, et nädala sees kasutame ka pooltooteid – pihve, kergemaid ahjupraade, suppe.

Nädalalõppudel teeme ise süüa värsketest toorainetest. Võimalusel koos lastega ja laste peredega – see annab võimaluse ka samal ajal rääkida ja muljeid vahetada.

Kindlalt on meie pere toidulaual seapraad erinevates maitsetes, teeme ise hakklihast erinevate lisanditega kotlette, kana- ja ka kalakotlette (kuna meil on alevis väike kalapood, kust saab värsket kala).

Magustoitudeks kasutame reeglina piimatooteid, koorejäätist, teeme ise kooki – siin on nii palju võimalusi. Kuid ka traditsioonilised Eesti toidud on ju arengu läbi teinud, maitsestamiste võimalused on piiritud, ainult katseta!

Traditsiooniline rukkileibki on muutunud ja üha enam eelistame täistera leiba ja sepikulisi, saiad jäävad meist enamjaolt ostmata.

Kui külastad toidukaupluseid, kas Sinu pilk peatub esmalt kodumaistel toodetel või ei ole sellel Sinu jaoks suurt kaalu?

Seoses oma tööga pean kursis olema suure pildiga, mida poodides müüakse. Aga toidukorvi valin ikka Eestis toodetut. Just nimelt toodetut, sest tean, et paljusid tooraineid pole meil kohapeal saada ja seetõttu pean pigem lisandväärtuseks, kui toode on lisaks heale ja mulle sobilikule maitsele ka veel kohalikust toorainest.

Näiteks piima- ega lihatooteid ma küll reeglina välismaist ei osta. Aga hea brie pehme juust või vinnutatud salaami satub ka aeg–ajalt minu toidukorvi.

Seda ei pea häbenema, aga hingeline ja esimene eelistus on mul ikka kohalikelt tööstustelt. Eriti nende toodang, kus olen ise käinud ja näinud, kuidas konkreetne toit tegelikult valmib. Mul on see võimalus ja ma kasutan seda alati, kui vähegi võimalik.

Näiteks oleme korraldamas juba neljandat aastat koostöös Maaeluministeeriumi ja Põllumajandus – Kaubanduskojaga Avatud tööstuste nädalat, mis sel aastal toimub 18.-24. maini.

Registreerimine külaskäikudele tootmistele avatakse varsti – kasutage seda võimalust ja te näete, et tänapäevastes toidutööstustes valmivad toidud samamoodi kui kodudes, lihtsalt toidunõud on pisut suuremad.

Eestimaalased usaldavad Eesti toitu ja toidutootjaid ning see on suur tunnustus meie toidule ja tööle. Pealegi on lähedal tehtu alati värskem ja väiksema keskkonnamõjuga kui importkaup. Ja raha jääb Eestisse ning meie inimesed saavad tööd.  

Kuidas Sulle tundub, kas Eestis on piisavalt Eesti toitu pakkuvaid toidukohti, nii restorane kui kohvikuid kui ka catering ettevõtteid? Kas neid peaks enam olema?

Minu meelest on neid paiku piisavalt ja viimastel aastatel aina juurde tulnud. Just selliseid ehedaid kohti, kus ei ole niipalju sellist klantsi. Inimestele meeldivad selliseid ehedad kohad ja see on tore.

Teine teema on nüüd konkreetselt Eesti toidu pakkumine nendes kohtades. Me läheme sageli välja sööma just selleks, et kogeda midagi erilist, midagi sellist, mida kodus ise tavapäraselt ei tee.

Eks see määrab ka toidukohtade valiku. Samas olen aru saanud, et järjest rohkem soovitakse toitlustuskohtades kasutada ka Eesti toorainet, nähakse vaeva, et koostööd siinsete kasvatajatega teha ja see on positiivne!

Kui vaatad kodumaist toitu pakkuvaid toidukohti, siis millised neist on pakkunud Sulle ehedaimat Eesti toidu elamust?

Neid kohti on juba praegu väga palju ja uusi üha lisandub. Kui välja tuua, siis restorani Farm ja Rae Meirei avamine, Olde Hansa on juba vana tegija. Meil on isegi Eesti Toidutee olemas, mida mööda liikudes saad kogeda erinevate piirkondade roogasid ja hõrgutisi – väga ehe ja looduslähedane võimalus eesti toitu nautida!

Kas arvad, et meil räägitakse piisavalt Eesti toidust, on see piisaval määral n-l au sees?

Eesti toidust rääkimisest ei ole kunagi küll. Kunagi Toiduliidu poolt ettepanekuna toonasele põllumajandusministrile Ivari Padarile tehtud ettepanek korraldada Eesti toidu päev, sai hoobilt minister Padarilt ettepanekuna Eesti toidu nädal ja realiseerus lõpuks hoopiski Eesti toidu kuuna septembris.

Positiivsed algatused Maaeliuministeeriumi poolt Avatud talude päeva, Avatud kalasadamate päeva ja Avatud tööstuste nädala korraldamisel annavad võimalusi rääkida Eesti toidust ja tunnustada neid kõiki, kes selle valmimiseks vaeva näevad.

Eesti toidu eelistamine nii küllusliku toidupakkumiste juures ei ole paraku iseenesest mõistetav ning seetõttu on Toiduliidu üheks prioriteetseks tegevuseks tarbijatele pidevalt meelde tuletada kodumaise toidu plusse.

Kõik tootjad ja töötlejad sõltumata ettevõtte suurusest vajavad tunnustamist ja esiletõstmist. Seetõttu on sündis ka 10 aastat tagasi Toiduliidu teavituskampaania „Soeta eestimaist, toeta eestimaist“, mis kestab tänaseni.

Ikka selleks, et inimesed mõtleksid enne konkreetse toiduaine ostukorvi panekut, kas toetada oma kaasmaalasi või hoopiski tootjaid kusagilt kaugelt.

Murelikuks teeb noorte järjest vähenev Eesti toidu eelistus. Selle nimel, kes meie toitu ka tulevikus sööb, tuleb tööd teha. Globaalses maailmas teisiti ei saa.

Seega – Eesti toidust rääkida pole kunagi küllalt palju! Tähtis on muidugi ka see, kuidas me oma toidust räägime, kuidas ise hindame ja millist isiklikku eeskuju oma lastele ja lastelastele anname.

Ning lõpetuseks palun lõpeta järgmine lause: “Eesti toit on…”

Eesti toit on maitsev ja harjumuspärane, kuid ka pidevas muutuses.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga