Uue-Saaluse veinitalu perenaine Maris Kivistik Vana-Võru kui aasta toidupiirkonna pidulikul avaüritusel.
Foto: Kertu Kärk

Võrumaa toidutootjad: Vana-Võromaa kui aasta toidupiirkond seob meid turunduslikult ühte

Möödunud laupäeval avati Võrus pidulikult Vana-Võromaa maitsete aasta. Ehemaitse.ee ajas piirkondlike tootjatega pisut juttu ja uuris, kuidas aasta toidupiirkonna valik neid mõjutab.

Metsavenna Talu peremees ja juustutootja Meelis Mõttus avaldas lootust, et tänu Vana-Võromaa kui aasta toidupiirkonna tiitlile on meedia tähelepanu ehk ka piirkondlike tootjate suunal pisut suurem.

“Julgen loota, et tänu sellele saab rohkem inimesi teada, et Võrumaal on ka väikseid huvitavaid toidutootjaid.
Kui palju Vana-Wõromaal täpsemalt väiksemaid, tihtipeale mikrotootjaid Võrumaal praegu tegutseb, Mõttus ütelda ei tea.

“Aga neid juba ikka on ja on järjest juurde tulemas. Tegijatel on huvi ja motivatsioon, ka enesekindlus selgelt kasvanud. Suurem osa väiksemaid tegijaid kuulub ka Võrumaal täna mõnda piirkondlikku katusorganisatsiooni.”

Mittekuulumine on Mõttuse sõnul pigem juba harv nähtus, “Kui ikka juba legaalne tegija, siis enamasti kuhugi ikka kuulub,” lausub ta.

Metsavenna Talu juustud Itaalia meistrite käe all lõplikult valmimas.

Möödunud laupäeval Võrus, Stedingu majas aset leidnud pidulikul toidupiirkonna “teatepulga” üleandmisel Vana-Võromaale leidis Mõttus mitmeid uusi kontakte ning jäi üritusega üldjoontes rahule.

“Edaspidises arengus näen ma probleeme pigem endas kui teistes, koostööhuvilisi jagub, oleks vaid kõigeks aega,” sõnab mees.

Metsavenna Talu peamine leivanumber on peremehe sõnul
punase lehma pastöriseerimata ökopiimast valmistatud sõir, juustud ja muud piimatooted.

Vana-Võromaa maitsete aasta meeskond koosseisus Kermo Rannamäe, Esta Frosch, Marika Parv ja maaeluminister Mart Järvik.

Täna turustab Metsavenna Talu oma toodangu peamiselt Tallinnas ja selle lähiümbruses. Suuremad kaubanduskeskused nagu Stockmann, Kaubamaja, kuid ka Biomarketid.

“Lõuna-Eestis võib meie juustu ja sõira küsima minna Coop keti ning A1000 poodidest ning edumeelsematest toidupoodidest Võrus, Põlvas, Tartus ja Valgas,” kostab peremees.

Uue-Saaluse veinitalu perenaine Maris Kivistik ütleb, et
aasta toidupiirkonna valimine toob suuremat tähelepanu antud juhul Tallinnast ühele kaugemale paigale – Vanale-Võromaale.

“See on ainult positiivne, sest teada on, et Tallinna poolt vaadates algab Setumaa Jürist,” naljatab ta. “Olles ise endine tallinnlane, tean seda mõtteviisi hästi. Veetsin oma lapsepõlve Tallinnas ja kolisin Võrumaal peale ülikooli lõppu 1992 a täiesti vabatahtlikult,” jätkab ta.

Uue-Saaluse veinitalu valik Vana-Võromaa toidupiirkonna väljakuulutamise avaüritusel Võrus, Stedingu majas.


Kivistik avaldab lootust, et reaalset kasu võiks aasta piirkonna valimisest kohalikele tootjaile tõusta näiteks müügikohtade kaudu, mis selle algatuse kaudu võivad juurde tulla.

“Võibolla ka püsikliendid restoranide ja kohvikute näol. Ja kindlasti annab see Lõuna-Eesti mainele positiivset kuvandit juurde. Et see ei ole ainult üks vaene ja mahajäänud kant, vaid siin on oma keel, kultuur, pärand ja sõbralikud inimesed,” lausub Kivistik.

Neid toidutootjaid, kelle toodang täna jaemüüki ei jõua ning kes toodavad mingit kindlat nišitoodet väikeste partiidena, on Kivistiku hinnangul päris palju.

“Samas on tegu ainulaadsete toodetega, mis võiksid pakkuda huvi toidusuveniiridena turistidele,” leiab ta.

Uue-Saaluse veinitalu perenaine Maris Kivistik koos peremehe ja abikaasaga põllul.

Veel leiab Kivistik, et lisaks toidu müüjatele tuleks pöörata suuremat tähelepanu ka turismiettevõtetele eesmärgiga leida uusi reisi-sihtkohti Võrumaa talude hulgas.

“See pakub võimalust näidata ehedat taluelu ja toidu
tootmist oma kodus. See on tänaseks juba paljude perede jaoks unustatud nähtus, kui inimesed kasvatavad ise oma toidu, peavad kanu, kitsi, lehmi, lambaid, sigu, neil on kasvuhoones tomatid ja kurgid, põllul köögiviljad jne,” leiab ta.

Ka Kivistik on seisukohal, et katusorganisatsioonidesse kuulumine on praegu väiketootjate puhul pigem norm. “Kui ei kuuluta võrgustikesse, ei saada turundamisega nii hästi hakkama. Või vähemalt kulub selleks rohkem aega ja energiat, ka raha.”

Valik Vana-Võromaa maitseid.

Uue-Saaluse Veinitalu seisukohalt näeb Kivistik väga suurt kasu Uma Mekki võrgustikust, mille kaudu on veinitalu saanud perenaise sõnul oma suhteliselt lühikese tegutsemise aja jooksul (alates 2017) päris palju tähelepanu.

Toidupiirkonna väljakuulutamise üritus oli Kivistiku hinnangul igati huvitav. “Sain tuttavaks mõnede uute tegijatega Võrumaal,” märgib Kivistik.

Samas lootnuks ta enda sõnul leida sündmuselt rohkem restoranide ja muude söögikohtade esindajaid, kellega oleks saanud sõlmida koostöökokkuleppeid. “Tõsi, ühe uue müügikoha siiski sain,” tunnistab Uue-Saaluse veinitalu perenaine.

Nagu nimi ütleb, asub talu Uue-Saaluse külas, Rõuge vallas, Võrumaal kauni Alajärve ääres. “Oleme väike pereettevõte ning tegelikult toimetame abikaasaga veinitalus kahekesi, sest lapsed on juba suured ja oma elu peal Tallinnas,” jätkab Kivistik.

Nõnda kasvatavad nad abikaasaga Eesti kõrgeimal asuvas maheistanduses (Servamägi, 222 m) astelpaju ja viinamarju. “Valmistame marja- ja puuviljaveine nii oma kui ka muust kohalikust toorainest. Meie käe all valmivad põnevad veinid astelpajust, rabarberist, valgest, mustast ja
punasest sõstrast, ebaküdooniast, pihlakast, vaarikast ning arooniast, loetleb perenaine.

Veinitalu sortimendi hulgas on nii kuivi, poolkuivi kui poolmagusaid veine, samuti vahuveinid ja hõõgvein. “Lisaks ootame külla huvilisi veinituurile, kus tutvustame
marjakasvatust ja näitame, kuidas meie veinid valmivad. Siiani on kõige populaarsemaks veiniks kujunenud rabarberi vahuvein, samuti valge sõstra vein,” jätkab perenaine.

Ka astelpajuvein olevat saanud samuti kiiresti otsa, uut laari on plaan villida enne jaanipäeva. Uue-Saaluse veinitalu toodang turustatakse peamiselt
Lõuna-Eestis: Võrus, Põlvas, Tartus ja Haanjas, kuid
müügikohti on ka Tallinnas.

“Oluliseks müügikanaliks on kujunenud ka e-pood, kus on kõige parem valik. “Kuna võõrustame sageli külalisi, siis toimub igapäevane müük ka talupoes kohapeal. Lisaks külastame festivale ja laatasid – näiteks on plaan osaleda Pärnus Mullfestil, 7.-8. juunil,” avaldab Kivistik.

“Kindlasti on kavas osa võtta 22. juulil toimuvast avatud talude päevast,” lubab ta.

Mooska Suitsusaunatalu perenaine Eda Veeroja jagab samuti seisukohta, mille kohaselt on ühe piirkonna toidutraditsioonide väärtustamisel ja teema-aastatel väike-toidutootjatele mitmekülgne kasu.

“Aasta jooksul toimuvad sündmused annavad väiketootjale võimaluse ennast erinevatel sündmustel ja erinevatele sihtrühmadele näidata, ka mekkida anda,” räägib Veeroja.

Nii valmib suitsusaunaliha Mooska suitsusaunatalus.

Sündmused on tema hinnangul hea koht erinevate ärikontaktide ja ühistöömõtete edenemiseks. Suur väärtus on ka lihtsalt koos olemisel, koos tegemisel ja üksteiselt õppimisel.

Veeroja räägib, et turundust teeb väikeettevõtja nii nagu oskab ja oma paljude muude tegevuste kõrvalt suudab. “Mõned meie väiketootjad on tugeva ja eristuva toote suutnud kenasti ka enda polt valitud ja soovitud
turuniššides nähtavaks ja tuntuks teha, mõned ettevõtted on oma tegemiste ja lugudega tugevamad kui toode ise,” jätkab ta.

Mõned teevad tema sõnul aga väga head söögikraami, aga ei suuda seda turustada-turundada. “Võrgustiku töös osalemisega on nii, et kui ise võrgustiku toimimisse panustad, siis saad ka kasu,” tõdeb Veeroja.

“Meil on piirkonniti palju mitteformaalseid igapäevaselt üksteiselt kohaliku toidu ostmise ja müümise võrgustikke. Näiteks Haanja-Rõuge piirkonnas saame oma külalised peamiselt kohalikku toitu ja toorainet kasutades söödetud,” sõnab ta.

Toidupiirkonna avasündmuse maitsed ja esitlus olid Veeroja sõnul muljetavaldavad. “Leidus nii traditsioonilisi kui ka moodsamaid maitseid ja jooke. Minu jaoks olid kokad, tootjad ja nende tegemised varasemast tuttavad,” sõnas ta sõbraliku muigega.

“Mõnus leid olid kanepijoogid. Kindlasti saan neid suvel Mooska talu külalistele või Ööbikuoru Külastuskeskuse külalistele pakkuda,” rõõmustab ta.

“Meie jaoks oli möödunud laupäev igal juhul pidupäev, esindussündmus. Võime oma toidupakkumise üle uhked olla,” sõnab Veeroja.

Mooska Suitsusaunatalu Haanjas tutvustab oma külalistele lisaks heale-paremale lihakraamile suitsusaunaga seotud oskusi, kombeid ja tavasid.

Vana-Võromaa suitsusaunatava on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Üks vana oskus on suitsusaunas liha suitsutada.

“Mooska talus saab reaalselt ja vahetult näha, kuidas liha
suitsutatakse (ekskursioon, töötoad, koolitused ja mekkimine), saab suitsuliha kaasa osta ja muidugi saab ka suitsusaunas käies kogeda selle erilisust ja vanade kommete mõju,” tutvustab Veeroja.

Saunas suitsutatud liha on perenaise sõnul omanäoline ja praktiline esinduskingitus piirkonna külalistele, aga ka toidusuveniir Võrumaalt külakostiks viia.

Nõnda näeb välja pesuehtne suitsusaun, kuhu pannakse valmima Mooska talu kuulus suitsusaunaliha.

Saunas suitsutatud liha on Veeroja sõnul elamustoit, mis poes müüdavast suitsulihast oluliselt erineb. Muide, Mooska talus ei kasutata nitritsoola ega muid lisandeid peale tavalise soola.

“Me ei töötle liha eelnevalt, ei keeda, ei auruta, ei süsti, ei klopi. Suitsutame pikka aega madala temperatuuriga puhtamaitselises kuiva lepa põlemisel tekkivas suitus, suitsusaunas,” jätkab perenaine.

Tema sõnul on suitsuliha tarbija tervisteadlik puhta traditsioonilise maitse austaja, kes aeg-ajalt ihkab hääd nostalgilist suitsuliha maitset ja tekstuuri.

Mooska Suitsusaunatalu Vana-Võromaa kui aasta toidupiirkonna pidulikul avaüritusel.

“Enamasti on meie suitsuliha austaja ka Mooska talus kohapeal käinud. Nii mulle vahest tundubki, et me mitte ainult ei suitsuta saunas traditsioonilisel viisil liha, vaid me otsekui taaselustame õnnelikke ja armastust täis hetki maal vanaema juures,” arutleb perenaine.

Mooska Suitsusaunatalu müüb oma suitsuliha peamiselt otse õpptarbijale, keda Tallinnas on perenaise hinnangul muidugi kõige rohkem.

Nii kodus kui nüüdseks ka võõrsil tuntust kogunud Siidrikoja peremees Sulev Nõmmann tõdeb samuti, et toidupiirkond tõstab esile selle kandi parimate tootjate toodangu eripära ja aitab seda laiemalt tutvustada.

Toiduliidu aastakonverentsil 2018. Sulev Nõmmann vastu võtmas tunnustust “Parim jook lõuna-Eesti väikeettevõttelt 2018”.

Nõmmann leiab, et katusorganisatsioonide ja võrgustike peamine väärtus on liikmete omavaheline läbikäimine. “Ühisturundus on lihtsalt osa sellest,” kostab ta.

Küsimuse peale, kuidas mees piduliku avaüritusega rahule jäi, leidis ta: “Tore pidu oli! On iseenesest mõistetav, et selliste kokkusaamiste käigus kohtab ka uusi inimesi ja tekkib võimalusi koostööks erinevates valdkondades,” räägib ta.

“Nägime ka uue maaeluministri näost näkku ära ja saime temaga tuttavaks. Oskame nüüd veidi selgemalt tajuda, milline on uue valitsusjuhi potentsiaal maaelu edendajana,” märgib ta.

Sulev Nõmmann esindamas Siidrikoda viimasel Tourest turismimessil. Uma Mekk “lipu” all.

Siidrikoja peamine tõmbenumber on ajalooliste siidripruulija-maade traditsiooni ülevõtmine Eesti oludesse ja selle rakendamine nö “uues kuues”, kasutades kaasaegse teaduse imepäraseid võimalusi.

“Põhjamaine loodusteaduslik ettevalmistus kombineerituna maamehe rahvatarkustega loob eeldused suurepäraste tulemuste saavutamiseks,” teab Nõmmann.

Siidrikoda müüb oma kaupa kõikjal Eestis ja raja taga, kuid ka päris kaugetes maades. “Meie kvaliteetjoogid on saadavalt suuremates kettides üle Eesti ja paljudes restoranides/kohvikutes,” sõnab Nõmmann.

Siidrikoja tootevalik, mis nüüdseks tunnustust leidnud nii kodus kui võõrsil.

Esta Frosch, UMA MEKK / Võrumaa talupidajate Liit:

Olen kindel, et aasta toidupiirkonna staatus peaks ühelt poolt suurendama väiketootjate nähtavust ja
kättesaadavust.

Teisalt – ma tõesti loodan – kõnelemine kohaliku tervisliku
toidu eelistest muudab pikas perspektiivis ka meie tarbimisharjumusi.

Vana-Võromaal on minu andmetel ligikaudu 500 toidutootjat. “Teadupoolest on Vana-Võromaa kui piirkond kaunis lai, haarates lisaks Võrumaale ka veel ka osa Põlva-, Tartu- ja Valgamaast. Meie võrgustikku kuulub neist 100.

Kuidas väiketootja oma toodete turundamisega hakkama saab, oleneb suuresti ikka igast tegijast endast. Mõni võibolla ei soovigi suurt kasvu, vaid tahab lihtsalt ja rahulikult oma asja ajada.

Võrgustik on aga soovijaile kindlasti toeks. Uusi koostöökontakte tekib pidevalt ja päris üllatavate nurkade alt. Isegi kui ollakse varasemast tuttavad. Erinevates kontekstides kohtumine tekitab uusi lähenemisi ja ideid.

Tänavu tähistab UMA MEKK 10. aastapäeva. Selle ajaga on loodud väiketootjate toiduasjaajamisele formaat ja mängureeglistik, mis on oluline soovitud (ja teinekord kaüllatuslike) muutuste võimalikkuseks.

Laialivalguvus ei vii sihile. Olemas on eesmärgid, mille poole liikuda ja eneseteadvus, mis teeb võrokesest võrokese. Need võivad küll ajas muutuda, kuid nende olemasolu on tähtis.